Nutiajastuga kaasnevad probleemid Eesti koolides

0
208
Pilt: https://typicalstudent.org/hot/lists/5-countries-banned-mobiles-gadgets-schools

Allolev kirjutis pärineb Robert Kiviselja sulest (18.02.2019), Kiirgusinfo esiletõst.


Riigikogu võttis äsja vastu seaduse, mis annab õpetajatele suuremad õigused õpilaselt keelatud esemeid, nagu näiteks mobiiltelefonid, hoiule võtta. Seda vaid juhul, kui see nõue tuleneb ka kooli kodukorrast. Kas seadusemuudatus teeb meie koolielu paremaks ja turvalisemaks? Kas õpilased keskenduvad nüüd süvenenumalt õppetööle ja õpetajad on nüüd rahul, et neil on suuremad õigused? Vähemalt on see mingisugunegi liigutus koolis nutiseadmete kasutamise piiramise suunal.

Teema täit tõsidust kahjuks ei mõisteta ning tegelik ühtne lähenemine koolis kasutatavate nutiseadmete osas puudub. Võin seda väita iseenda õpetajakogemusest, kuid tuginen ka uuingule, mis sai läbi viidud eelmisel aastal pea neljasajas Eesti koolis.

Selgus, et ligi 90%-s Eesti koolidest on telefonikasutus mingil määral reguleeritud ning kahel kolmandikul koolidest sisaldusid vastavad sätted ka mõnes dokumendis. Samas enamikus (85%) koolidest on olnud probleeme õpilaste telefonikasutusega ning pea pooled neist plaanivad teha uued või täiendavad telefonikasutust piiravad muudatused, mis paljudes koolides reguleerivad telefonikasutust ka vahetundides.

Nagu teemakohastes varasemates uuringutes, leidis ka kõnealuses uuringus tõestust asjaolu, et kui telefonide kasutust ka vahetundides piirata, siis on sellel laste käitumisele ja õpivõimele positiivne mõju ning see tõstab nende kehalist aktiivsust vahetundides. Nutiseadme keelamine vaid tunnis on poolik lahendus, sest just vahetundides süveneb laps miljarditööstuste loodud maailma ning uneleb siis virtuaalmaailma lummuses tunnis edasi või rabeleb välja vahetunnis liikumata jäänud liikumised. Halvemal juhul kasutab vargsi oma seadet ka tunni ajal. Igal juhul on lapse keskendumine häiritud ja ta aju soovib järgmist digitaalse mõnuaine doosi. Ja siis on õpetaja see, kes peab olema piisavalt atraktiivne, konkreetne ja osav ning suutma õpilase mõtted endale ja tunnitegevustele koondada. Kuid õpetaja ei ole võlur. Asjaolu, et õpetajale on antud täiendavad nn. politseiõigused, ei ole piisav, kui tema seljataga ei ole toetavat kooli tugisüsteemi ning mis peamine, lapsevanemaid.

Eeskuju näitavad siin erakoolid, kus nutiseadmete kasutamisega on vähem probleeme, sest teema on selgemalt reguleeritud ja korraldatud ning vanematega kooskõlastatud või korraldatud just vanemate initsiatiivil.

Nutiseadmete kasutamise põhimõtete väljatöötamine koolis ei ole keeruline, kuid selle rakendamiseks peaks olema riiklik soovitus või nõue, mis seaks konkreetsed kohustused peale õpetajate ka kooli juhtkonnale ja vanematele. Just vanemate teadlikkuse tõstmine on siinkohal määrava tähtsusega. Kui lapsevanemad oleksid nutiseadmetega kaasnevatest mõjudest piisavalt teadlikud, siis nad neid seadmeid oma lastele ju nii kergekäeliselt ei usaldaks. Loomulikult ei tähenda, et koolid peaksid täielikult tehnoloogiavabad olema, aga kõike peaks suutma hallata õpetaja, kellel on kooli ja lapsevanemate kindel toetus.

Ma ei ole kohanud ühtegi tõsiseltvõetavat uuringut, mis tõestaks, et nutiseadmeteta ei kasva lapsest toredat ja täisväärtusliku inimest, ega ka sellist, mis ütleks, et pidev nutiseadmete kasutamine ei oma tervise- ja/või sõltuvusriske. Küll aga ilmub pea iganädalaselt vastupidiseid uuringuid, mis tõestavad, et nutividinate kontrollimatu invasiooni näol on tegemist tõelise Trooja hobusega. Nende pidev kasutamine häirib lapse tähelepanu, keskendumisvõimet, kõne, kehalist aktiivsust, und, areneva aju õppimisvõimet ja sotsialiseerumisvõimet, tekitades hüperaktiivsust jmt.

Siinkohal on paslik tsiteerida Eesti oma ajuteadlast Jaan Aru, kes ütleb, et: “varajane kokkupuude nutiseadmetega teeb lapsed osavaks nutiseadmete kasutajaks, kuid tekitab puudujääke selles, milles inimlapsed eriti osavaks saama peaksid: teiste inimeste mõistmises ja keele arengus. Need mõlemad vajavad suhtlust ja vahetut kokkupuudet teiste inimestega. Seega, kui annate lapsele õhtul kätte nutiseadme, et ise sel ajal oma nutiseadmes istuda, rikute te enda aju ja muudate oma lapse aju arengutrajektoori kogu ta ülejäänud eluks.

Teine, ehk suuremgi mure on nutiseadmete ja kogu tänapäeva infoühiskonna arenguga kaasnev WiFi, 4G, 5G ning erinevate nutiseadmete ja nende võimendite elektromagnetkiirgus. See kiirgus ei ole ohutu, kuid sellest hoolimata anname hoogu kõrgema sagedusvahemikuga võimsamate 5G võrkude rajamiseks?

Kahtlemata on seesuguse teema tõstatamine Eestis kui edukas e-riigis täna ebapopulaarne – ilmselt kõlab jutt nii mõnegi jaoks vandenõuteooriana või tagurliku ludiidi hirmutamisena. Samas ajaloos tagasi vaadates võime näha, et on olnud aegu, kus roomlased rajasid omale pliist joogiveetorustikud; et oli aeg, kus aiamaid pritsiti DDT-mürgiga ja katusele laoti asbesti sisaldavat eterniiti. Oli isegi aegu, kus röngtenikiirgusega eemaldati kehakarvu! Kas seegikord ollakse targad alles tagatjärgi?


Täiesti kahjutu, lõhnatu, meelelahutuslik ja hariv

Nii turundati minevikus röntgenkiirgust. Selle võidukäik algas 19. sajandi lõpus ja kestis 1950. aastateni. Röntgenikiirgusest sai moehullus – seda rakendati kõikvõimalikes toodetes ja kohtades: röntgenfotograafia, röntgenprillid, salvid, seebid, kreemid, meelelahutuslikud röntgen-etendused, meditsiinitoad, kus keha kiirguse eest kaitsmata jättes tõbesid kindlaks tehti jpm. Kingapoodides olid 1920.-1950. aastateni laialdaselt kasutusel röntgenikiirgusel põhinevad flouroskoobid, kuhu tuli jalg sisse pista, et jalanõu sobivust selgitada.

Röntgenikiirgust kasutati selleks, et toodet müüa ja meelt lahutada. Juba 19. sajandi lõpul selgus röntgenikiirte laastav mõju kaitsmata inimkehale, kuid esialgu jäi peale uudsus ja inimlik uudishimu.

Tundub, et oleme tagasi ajas, mis on juba mõneti teistsugusel kujul eksisteerinud.

Tänaseks on Euroopa Komision andnud välja raporti, kus hoiatatakse nutiseadmetest lähtuva mikrolainekiirguse eest ja soovitatakse seda just koolidest eemal hoida. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vähiuuringute keskus klassifitseeris infotehnoloogia seadmete võimenditest lähtuva elektromagnetkiirguse 2B kantserogeeniks. Sama klassi vähkitekitavad ained on veel näiteks plii, dioksiin, DDT, kloroform ja etüülbenseen.

Pilt: https://www.emfsa.co.za/videos/screens-cell-phones-wireless-childrens-health-policy-update-62017-lecture/

Prantsusmaa, Iisrael, Belgia, Austraalia ja Venemaa on hakanud teemaga tegelema üleriiklikul tasemel. Saksamaal, Šveitsis, Poolas tehakse seda aga omavalitsuste või liidumaade tasemel. Näiteks Prantsusmaal on koolides nutitelefonid keelatud ning kiirgustase haridus- ja tervishoiuasutuste juures rangelt kontrollitud. Šveits suunab haridusasutusi kasutama vaid kaabelühendust jne.

Eestis e-riigis toetatakse riiklikult koolidele nutiseadmete ostu, uhkusega teatatakse koolides WiFi-võimsuse suurendamisest ning ollakse üks eesrindlikumaid 5G-le ülemineku toetajaid.

Üha kuhjuvad uurimustööd ja järeldused nendest peaksid olema tõsiseks argumendiks, et iga lapsevanem, kool ning riik hakkaks kiiremas korras teemaga tegelema – uurima, tellima omapoolsed sõltumatud uuringud.

Või on Eesti mõeldud olema üks kena väike peenhäälestatav katselapp, kus uue tehnoloogia arendamisega tegelejatele on antud vaba tee tuua ohvriks inimeste, eriti just laste tervis? Me ei tea veel, milliseid vilju sellel katselapil maitsta saab, sest sirgumas on alles esimene põlvkond “nutilapsi”.

Robert Kiviselg
õpetaja, EKRE haridus- ja kultuuritoimkonna juhataja