Kirjavahetus Haridusametiga õppetöös kasutatavate kiirgavate virtuaalreaalsuse seadmete teemal

0
772
Pilt: tallinn.ee

Saadetud: 18. jaanuaril 2019
Saaja: Rainer Rannala, Tallinna Haridusamet

TEABENÕUE

Olete EduInnoLab projektijuht, seega ilmselt mõistate, et vastutate isiklikult kõikide tagajärgede eest, mis selle projektiga kaasnevad – eelkõige pean silmas võimalikke tervisemõjusid lastele, eriti selliseid, mida tekitab projekti raames (nt liitreaalsuse stuudio) kasutatav juhtmevaba tehnoloogia.

Ilmselgelt peate selles olukorras olema veendunud, et tegemist on ohutu tehnoloogiaga, seepärast ootan vastust oma küsimusele: millistele teaduslikele uuringutele tugineb teie veendumus sellise tehnoloogia ohutuses, eelkõige lastele.

Vastust ootama jäädes
MTÜ Kogukonna Hüvanguks

——————————————————————————————————

Rainer Rannala vastus, 8. veebruar 2019:

Innovatsioonilaborite EduInnoLab loomise eesmärgiks on haridusasutustes soodustada uuenduslike õpimeetodite katsetamist ja rakendamist ning jagada saadud kogemusi teiste haridusasutustega. Selle eesmärgiga loodi ka virtuaalreaalsuse stuudio Tallinna Südalinna Kooli. Juba projekti algusfaasis on kool stuudio loomisel aktiivselt teinud koostööd Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli vastava valdkonna ekspertidega. Samuti sai kool nõu Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõududelt, kes vastava valdkonnaga tegelevad. Ekspertide hinnangul ei ole inimeste tervisele teadaolevalt ohtu, kui tehnoloogia kasutamisega ei liialdata ja arvestatakse inimese tervisliku seisundiga. 

Siinkohal on oluline märkida, et koolis toimub virtuaalreaalsuse õpe alates II kooliastmest ning väiksematele õpilastele õpet ei tehta. Praktikas väljendub see nii, et üks õpilane võib virtuaalreaalsuses viibida alla 3 minuti ühes konkreetses ainetunnis.

Kool on kõiki lapsevanemaid õppest teavitanud, viinud läbi ka lapsevanemate koolitused ning täiendavalt küsinud ka igalt lapsevanemalt õppe läbiviimiseks kirjaliku loa.  

Oleme ka ameti poolt kaasanud teema analüüsimiseks erinevaid eksperte ja valdkonna spetsialiste. Oleme saanud täiendava kindluse, et virtuaalreaalsuse tehnoloogia ei kujuta lastele ohtu. Sõltumata inimese vanusest on probleemkoht, millist sisu virtuaalreaalsuse tehnoloogiaga kasutatakse. Näiteks kui inimesel on kõrgusekartus ning pannakse ette hoiatamata virtuaalse mäe tippu, siis võib olla see traumeeriv kogemus. Samas kui virtuaalses ruumis teha seda järk-järgult mäkke ronides, võib see lahendus aidata ka päriselus kõrgusehirmust üle saada.

Võttes aluseks kooli stuudio läbimõeldud planeerimistegevust, ekspertide ja lapsevanemate kaasamist, õpetajate teadlikkust ning tänase õppe mahte, siis saame olla kindlad, et koolis ei seata ohtu laste tervist. 

Jagan teiega teemaga seotud uuringuid, mis kinnitavad meie seisukohti, et Tallinna Südalinna koolis ei seata ohtu lapse tervist:

Parimate soovidega,

Rainer Rannala
Üldosakonna juhataja
Tallinna Haridusamet

——————————————————————————————————

Kiirgusinfo vastus, 18. veebruar 2019

Kas EduInnoLabi projektijuhtina ignoreerite teadlikult või tähelepanematusest minu teabenõude/selgitustaotluse põhiküsimust virtuaalreaalsuse (VR) seadmetega kaasneva kiirguse mõju kohta lastele? (Tsiteerin: “… eelkõige pean silmas võimalikke tervisemõjusid lastele, eriti selliseid, mida tekitab projekti raames (nt liitreaalsuse stuudio) kasutatav juhtmevaba tehnoloogia.”)

Üheski teie viidatud dokumendis või artiklis ei mainita kordagi kiirgust (“radiation”). Ka saadetud vastuses ei ole kordagi mainitud kiirgust.

Kui see on tähelepanematusest, siis sellised isikud ei peaks töötama vastutavatel ametikohtadel. Kui teadlikult, siis mõistame, miks. Esiteks on juhtmevaba tehnoloogia tekitatavad elektromagnetväljad tänaseks tõestatult kindel vähitekitaja (link). Teiseks on tehislike elektromagnetväljade bioloogilised mõjud tuvastatud äärmiselt väikeste kiirgusfoonide juures (link), mis sisuliselt tähendab, et ohutuks tehisliku mikrolainekiirguse fooniks saab lugeda ainult kiirguse puudumist. Seetõttu puudub ka igasugune õigustus sellise tehnoloogia kasutamiseks õppetöös, sest kaasnevad kiirgusvõimsused ületavad vältimatult bioloogiliste mõjude avaldumise piiri, seda veelgi enam laste puhul, kes on kiirguse mõjudele täiskasvanutest haavatavamad.

Kust tuleb veendumus, et 3 minutit on ohutu? Kui VR seadmete tootjate ja promojate kataloogidest, siis see ei ole ometi piisav, eriti kui sõltumatud teadlased on leidnud midagi muud. Ja eriti, kui sellise tehnoloogia uudsuse tõttu ei ole kellelgi päriselt teada selle pikaajalised mõjud.

On elementaarne ja õigustatult eeldatav, et projektijuhi ja vastutava isikuna olete end kurssi viinud kõikide kaasnevate aspektide ja riskidega. Isegi teie viidatud artiklis ajakirjas Scientific American nenditakse, et meil puuduvad tänaseks piisavad andmed, et olla kindel VR seadmete ohutuses lastele. Ning olukord ilmselt ka ei muutu, sest eetilistel põhjustel vastavaid uuringuid ka ei korraldata.

Seega olete sisuliselt osa neist, kes viivad läbi meie laste peal reaalajas inimkatseid.

Hea eeldus on juba seegi, et olete enda väitel suhelnud kohalike ekspertidega. Kuid mis kasu on ekspertidest, kes annavad ainult selliseid vastuseid, nagu neilt oodatakse? Kui paljud neist olid eksperdid mikrolainekiirguse tervisemõju teemadel? Kuna teie vastus kiirgusega kaasnevaid tervisemõjusid üldse ei maininud (kuigi teabenõudes/selgitustaotluses juhtisime just sellele tähelepanu), siis tekib paratamatult küsimus, kas sellel teemal ekspertidega nõu ei peetud või ei andnud nad selliseid vastuseid, mis oleksid toetanud teie vastuses edastatavat sõnumit.

Oleme väga selgelt aru saanud, et kiirguse tervisemõjust eelistatakse vaikida, sest tõde ei sobi kokku Eesti kuvandi, suundumuse, ideaalide ja riikliku poliitikaga. Ja nagu võime teie vastuse põhjal järeldada – ka teie olete osa sellest riiklikust poliitikast. Seesama ignorantsus, mis võib maksta meile meie tuleviku ja kestmajäämise.

Kinnitate, et kõikidelt lapsevanematelt on saadud õppe läbiviimiseks luba. Kas need lapsevanemad olid enne loa andmist adekvaatselt ja igakülgselt teavitatud kõikidest kaasnevatest riskidest, SEALHULGAS mikrolainekiirgusega kaasnevatest? Või on need loa andnud lapsevanemad ise andunud nutiseadmete kasutajad ning veendununa nende ohutuses varustanud ka oma lapsed nutitelefoniga?
Veelgi olulisem ja teemakohasem küsimus – kas need lapsevanemad teadsid või said enne loa andmist teada, millised lühi- ja pikaajalised riskid toob lastele kaasa juhtmevabade VR seadmete kiirgus?

Olles kursis inimeste üldise kiirgusalase teadlikkusega oleme üsna veendunud, et nad ei teadnud seda enne VR õpet tutvustavat koosolekut ega tea ka täna. Nagu ei tea lapsevanemad tõenäoliselt ka seda, et …

  • nutiseadmete ja VR seadmete tekitatav mikrolainekiirgus on kindel vähitekitaja (link);
  • ei mobiili ega muid kiirgavaid seadmeid ei tohi kasutada keha vastas (link);
  • neil, kes on mobiiltelefoni ja juhtmeta lauatelefoni üle 10 aasta kasutanud, suureneb oluliselt halvaloomulistesse ajukasvajatesse haigestumise oht ning enne 20ndat eluaastat mobiiltelefoni kasutama hakkamine 4-kordistab ajukasvaja riski võrreldes nendega, kes hakkavad telefoni kasutama hiljem (link);
  • mitmed riigid soovitavad mitte anda lastele teatud vanuseni juhtmevabasid seadmeid, sh mobiile (Venemaal nt mitte enne 18. eluaastat, link, vt p. 6.9).

Ja mis siinkohal kõige olulisem:

  • lastes neeldub VR süsteemidest 5-10 korda rohkem mikrolainekiirgust kui täiskasvanutes ning kahjustused nägemisele, kuulmisele ja ajule võivad osutuda pöördumatuteks (link).

Kõik need väited on faktid, mida tõestavad läbiviidud uuringud, ning selliste süsteemide kasutamise eest vastutav projektijuht peab olema nendega kursis!

Seega me ei saa toetuda lapsevanematelt saadud loale, kui see luba on antud omamata täielikku teavet kõikide kaasnevate riskide kohta.

Lihtsal inimesel tekib kindlasti küsimus – kuidas saab siis üldse seadmeid müüa, kui need on ohtlikud? Olukord on paraku selline, et normid, millele seadmed vastama peavad, ei ole adekvaatsed, kuna ei arvesta reaalseid bioloogilisi mõjusid (link). Teiseks puuduvad adekvaatsed ja tõsiselt võetavad ohutustestid. Näiteks seadmete erineeldumismäära (SAR) testitakse täiskasvanud sõjaväelase suurusel plastist mannekeenil (SAM), kelle puhul saadud mõõtmistulemusi ei saa võtta aluseks oluliselt väiksema kehaga, suurema veesisalduse ja õhema koljuga laste juures (link).

Kokkuvõtteks: lapsi tuleb hoida kokku puutumast mikrolainekiirgusega, sest kaalul on meie tulevik.

Igaühel on oma tegevuses kehtivate seaduste raames vaba valik. Kuid igal juhul tuleb arvestada sellega, et kõigega kaasneb vastutus. Eriti nüüd, kus faktid on lauale pandud.

MTÜ Kogukonna Hüvanguks