TLÜ dotsent hoiatab ekraanide ja digiõppega kaasnevate riskide eest lastele

0
6220
Pilt: https://see.news/alert-screen-addiction-change-your-kids-brain/

13.11.2020 ilmus Õpetajate Lehes Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsendi Riin Seema artikkel Digiriigi jätkuv edu sõltub digiärksusest, mille osaliselt siinkohal avaldame (Kiirgusinfo esiletõst).


Meie tehnoloogiainimesed on suutnud luua muinasjutulise digiriigi. Igal Eesti inimesel on igal hetkel võimalus valida, kas kasutada teenuseid virtuaalselt või elada oma elu pärismaailmas. Oleme sattunud justkui muinasjutumaailma, kus teate küll – üha enam ja enam soovides võime kaotada kõik.

/…/

Kannustatuna pideva tehnoloogilise progressi vaimustusest soovib haridus- ja noorteamet lähiaastail panna püsti uuendusliku personaliseeritud õpet toetava taristu, n-ö hariduse digiloo. Ulla Illisson on öelnud artiklis „Valmistudes kohtumiseks tundmatuga“: „Just kool peab olema eriti ärgas ning käima ajast ees. Õnneks on meil üks maailma parimaid haridussüsteeme omast käest võtta“. (www.err.ee, 27.10.2020)

Kas oleme tõesti valmis katsetama Eestis lastega kõige uuemaid tehnoloogiaid, et püüda luua Eesti hariduse digilugu? Mis siis, kui rohke ekraaniaeg muudab laste psüühika baasstruktuure? Kes vastutab, kui digitaalse personaliseeritud õppe (digimängud, virtuaal- ja liitrealsus) toega koolitatud laps ei käitu enam täiesti terve lapse moodi? Kas oleme ikkagi valmis katsetama, kui ei tea, mida üha tehnoloogiarikkam keskkond võib laste ajudega teha?

Punase lipuna tasub käsitleda seda, et Silicon Valley tehnoloogialoojad on juba aru saanud, et just vanamoodne lasteaed ja kool on lapsele parimad seni, kuni lapsest on saanud inimene. (Weller, K. (2018). Silicon Valley parents are raising their kids tech-free – and it should be a red flag. www.businessinsider.com) Lapsed pole seadmed, mida võiks programmeerida digitaalsete personaliseeritud õpiteede abil.

Ekraanist sõltuvuse nõiaring

Iga laps teeb oma aju arengus läbi justkui evolutsiooni – nimelt on iga inimese ajus ka eellastele omased piirkonnad („roomaja aju“, „imetaja aju“). Selleks peabki iga väikelaps kasvama loomulikus ja looduslikus keskkonnas, sest aju kujunemine, mis justkui kordab evolutsiooni, toimub vanamoodsalt.

Maailmakuulus Eesti juurtega USA neuropsühholoog J. Panksepp on oma raamatus „Meele arheoloogia: inimemotsioonide neuroevolutsiooniline päritolu“ (The Archaeology of Mind: Neuroevolutionary Origins of Human Emotions) öelnud, et iga aju sees on ürgsed neuroloogilised piirkonnad ehk arheoloogilised juveelid. Vaid inimsuhetes tervelt arenenud ürgsele emotsionaalsele ajule ehitatakse üles „inimese aju“ ja kõrgemad kognitiivsed funktsioonid.

Lapse psüühika areng on väga keeruline ja mitmeetapiline ehk „moondega“ protsess, kuid see moondumine pole silmale nähtav. Näiteks konna puhul on moondega areng silmaga näha. Konna puhul on ilmne, et kulleseid ei ole kasulik maismaale tõsta ja sel moel nende arengut kiirendada. Inimlaps paistab aga suure inimese sarnane ja nii võibki tekkida mõte, et laps vajab sama mis täiskasvanu – et ekraanide ees veedetud aeg on lapsele kasulik.

Uuringud on näidanud, et väikelastel, kes kasvavad üles helendavate ekraanide ees, tekivad aktiivsus- ja tähelepanuhäired, nende kõne areng pidurdub, tekivad suhtlemis- ja õpiraskused. Lastel, kes on esimestel eluaastatel regulaarselt üle paari tunni digitaalset ekraanimeediat tarbinud (nutitelefonid, tahvlid jne), kujunevad uutmoodi haigused – „virtuaalne autism“ ja elektroonilise ekraani sündroom. Need lapsed kaotavad huvi inimsuhtluse ja tavalise mängu vastu. Nad vajavad ühe rohkem ja rohkem ekraaniaega, sest satuvad ekraanist sõltuvuse nõiaringi.

Palun pange tähele, et ainuüksi paar tundi digimänge päevas võib väikelapse psüühika täielikult ära rikkuda! Lapse arengule on halb ka see, kui vanemate pilgud on pööratud pigem nutivahendi kui lapse poole.

Niisiis on Eesti laste jätkuva õpiedu küsimus number üks, kuidas tagada see, et digivahendite lummuses lapsevanemad oma lastega tegeleks ega jätaks väikelapsi digivahendite hoolde. Samuti on oluline küsimus, kuidas luua ühiskonnas sotsiaalseid norme, mis kujundaks täiskasvanute ja laste tervislikku digikäitumist.

Kui senist aega võib pidada tehnoloogiaajastuks, sest fookus on olnud digitehnoloogial, siis ennustan, et järgnev periood on digiärksuse ja kasvatusteaduste ajastu, sest meil tuleb digirikkas keskkonnas ellujäämiseks kõik koos taasavastada, kuidas end reguleerida ja kasvatada üles terve psüühikaga lapsed.


Laste vanusest sõltuva ekraaniaja kasutamise põhimõtted

(Ameerika pediaatrite assotsiatsiooni ja WHO järgi)

  • 0–2 aastat üldse mitte ekraanimeediat. Sellel perioodil arendatakse pärismaailmaga suheldes välja psüühika baasfunktsioonid.
  • 3–5 aastat – lubatud kuni üks tund päevas sisukat meediat koos vanemaga. See on kiire kõne arengu periood, kui tekib sümbolilise mõtlemise võime. Lapse terviklikku arengut mõjutavad eelkõige liikumine, puudutus, vahetu inimsuhtlus ja looduses viibimine.
  • 6–10 aastat – ohutu on vaid 1–1,5 tundi päevas. Oluline, et laps teeks enne ära oma kodutööd, kui kasutab ekraani. Täiskasvanud peavad laste meediakasutuse aega ja eri meediatüüpe piirama ning jälgima, et laps magaks ja liiguks piisavalt.
  • 11–13 aastat – ohutu on kuni kaks tundi päevas. Uuringute põhjal on leitud, et liigne digivahendite kasutamine kahjustab teismeliste aju arengut.

Allikas: https://www.eyepromise.com/wp-content/uploads/2019/05/Screentime-Recommendation-Chart-Final_AAP-WHO.pdf.

Täispikk artikkel: https://opleht.ee/2020/11/digiriigi-jatkuv-edu-soltub-digiarksusest/