Peaksime üleilmselt peatama 5G telekommunikatsioonivõrkude kasutuselevõtu, kuni oleme kindlad, et see tehnoloogia on täiesti ohutu, nõuab teadusajakirjas Journal of Epidemiology & Community Health professor John William Frank Edinburghi ülikooli Usheri instituudist.
5G-tehnoloogia tulekut on valitsused ja teatud huvigrupid üles puhunud transformatsioonina, mis lubab selgeid majanduslikke ja elustiili-eeliseid, kuid mis suurendab ka traadita ja mobiilset ühenduvust nii kodus, tööl, koolis kui ka kogukondades.
Samal ajal on 5G muutunud ka ägedate vaidluste objektiks, mida õhutavad neli mureküsimust:
- Selguse puudumine ses osas, millist tehnoloogiat 5G sisaldab, ning kasvav, kuid kaugeltki mitte kõikehõlmav laboriuuringute kogum, mis viitab raadiosageduslike elektromagnetväljade (RS EMVde) bioloogiliselt häirivale mõjule.
- Epidemioloogiliste uuringute peaaegu täielik puudumine 5G elektromagnetväljadega kokkupuute mõju kohta inimeste tervisele.
- Kuhjuvad epidemioloogilised tõendid eelmiste põlvkondade tehnoloogiate madalamal tasemel kiirgusega kokkupuute mõju kohta inimeste tervisele.
- Püsivad süüdistused, et mõned riiklikud telekomi-reguleerivad asutused ei ole võimalike huvide konfliktide tõttu oma RS EMVde ohutuseeskirjade aluseks võtnud uusimat teadust.
5G kasutab palju kõrgema sagedusega (3 kuni 300 GHz) raadiolaineid kui varasemad tehnoloogiad ning selle suurema andmeedastusvõimsuse võimaldamiseks kasutab see väga uut – ja ohutuse seisukohalt suhteliselt hindamata – tugitehnoloogiat. 5G olemuslik nõrkus on, et see vajab ülekannet võimendavaid mobiiliantenne keskmiselt 100–300 meetri tagant – mis on ruumiliselt palju tihedamalt kui vanemate 2G, 3G ja 4G tehnoloogiate puhul, mis kasutavad madalama sagedusega laineid. Tihedat ülekandevõrku on vaja ka 5G arendajate lubatud “igal-pool-igal-ajal”-ühenduvuse saavutamiseks.
Olemasolevad 4G süsteemid suudavad ruutkilomeetri kohta teenindada kuni 4000 raadiosagedust kasutavat seadet; 5G süsteemid ühendavad ruutkilomeetri kohta kuni miljon seadet – see suurendab oluliselt andmeedastuse kiirust (10 korda) ja edastatud andmete mahtu (1000 korda).
Viimase kümne aasta jooksul on 5G võimalike tervisekahjustuste kohta avaldatud mitmeid olulisi ülevaateid olemasolevate tõendite põhjal, kuid need on olnud “erineva teadusliku kvaliteediga”. Ning need ei ole vaigistanud lärmi “kasvava hulga inseneridede, teadlaste ja arstide poolt, kes rahvusvaheliselt kutsuvad valitsusi üles karmistama oma RS EMVde ohutusstandardeid, tellima rohkem ja kvaliteetsemaid uuringuid ning pidurdama avalikkuse kiirgusega kokkupuute edasist suurenemist, kuni tulevad selgemad tõendid ohutuse kohta”.
Olukorra muudab keerulisemaks see, et 5G-süsteemid ei ole järjepidevalt määratletud termin, vaid see hõlmab üsna erinevaid spetsiifilisi tehnoloogiaid ja komponente. On väga tõenäoline, et kõik need paljud ülekandeviisid põhjustavad mõnevõrra erinevat bioloogilist mõju – muutes nende mõjude usaldusväärsed, terviklikud ja ajakohased uuringud praktiliselt võimatuks.
RS EMVde laboratoorsete andmete hiljutised ülevaated näitavad, et kokkupuude võib avaldada laiaulatuslikku, sealhulgas onkoloogilist ja neuropsühhiaatrilist toimet ning mõju reproduktiivsüsteemile, rasedusele, nahale, silmadele ja immuunsüsteemile.
Praeguse 5G kasutuselevõtu puhul on ettevaatuspõhimõtte rakendamiseks selge alus, kuna on märkimisväärseid kahtlusi uue ja potentsiaalselt laiaulatusliku inimeste kokkupuute ohutuse suhtes, mis peaks olema piisav põhjus, et “kehtestada moratoorium sellele kokkupuutele, kuni eeldatava kahjuliku tervisemõju piisava teadusliku uurimiseni,” ütleb ta.
Frank rõhutab, et 5G kiireks kasutuselevõtuks puudub kaalukas rahvatervise või ohutuse põhjendus. Peamine kasu, mida lubatakse, on kas majanduslik, võib-olla mõnele rohkem kui teistele, või on seotud tarbijate mugavuse suurenemisega. “Kuni me ei tea rohkem sellest, millesse me sattume, nii tervislikust kui ka ökoloogilisest vaatenurgast, peavad need oletatavad kasumid ootama,” lõpetab ta.
