Käe külge lausa kasvanud nutiseade on saanud  väga paljudele normaalsuseks. Räägitakse laste nutisõltuvusest, laste vaimsest ning füüsilisest degradeerumisest. Samas soodustab ühiskond seda sõltuvust igapäevaselt, andes kütet juurde digipöörde näol koolis kui pea kõigi toimingute sidumisega nutiseadmesse. Kas oleme jõudnud ühiskonnas punkti, kus nutisõltuvust ei liigitata selle igapäevsuse tõttu enam sõltuvuseks vaid põhivajaduseks, isegi kui see mõjub kahjulikult?

EPL kajastas hiljuti reaalset juhtumit Eestist, kus ema võttis 11-aastaselt lapselt ära mobiiltelefoni, sest laps ei suutnud nutitelefonist enam kuidagi lahus elada ja tema õppeedukus hakkas alla käima. Laps läks seejärel isapoolse vanaema juurde ja helistas lastekaitsesse. Ametniku silmis pani ema mure lapse sõltuvuse pärast aluse psüühikahäirele. Keerulisel ja valulisel pereloo on loomulikult oma taust, kuid tõuke eskaleerumiseks andis lapse nutisõltuvus. Täiesti pööraseks teeb loo see, et lastekaitseametnik ei näe probleemi sõltuvuses, vaid emas, kes proovib last tagasi reaalsesse maailma ja õppima tuua. 

Nutisõltuvus on võrreldav narkosõltuvusega. Lapsevanemaid, kes näevad nutisõltuvuse halba poolt ja seisavad selle vastu, on omajagu. Kas neilt kõigilt peaks vanemlikud õigused ära võtma? Vanemad on selles ühiskonnas jäetud täiesti üksi ja abita olukorras, kus legaalne narkootikum nuti näol on neelanud nende lapsed. Rääkimata reaalsest elust irdunud lastest endist.