2011. aastal nimetas Maailma Terviseorganisatsiooni alla kuuluv rahvusvaheline vähiuuringute amet (IARC) raadiosageduslikud elektromagnetväljad (RS EMVd), s.o kiirgus, mida tekitavad mobiiltelefonid ja teised sarnased seadmed, võimalikuks kantserogeeniks. Selline otsus põhines mh Prantsusmaa CERENAT uuringu tulemustel ja Lennart Hardelli töörühma avastustel halvaloomulise kasvaja glioomi tekke kohta mobiilikiirgusega kokkupuute tagajärjel. Pisut hiljem lisandusid tõendid neuroomi kohta. Uuringuid selliste tulemusetega on teisigi.

Hardell hindas oma töörühmaga Hilli kriteeriume seose ja põhjuslikkuse kohta, mida kasutati 1960ndatel aastatel vaidluses kopsuvähi riski üle suitsetajate seas, ning neid kriteeriume kasutades oli töörühma järeldus, et raadiosageduslik elektromagnetkiirgus peaks olema klassifitseeritud IARCi kategooriate järgi grupi 1 ehk kindlaks vähitekitajaks.

Viimased suuremad läbimurded ses vallas tulid üle 10 aasta väldanud USA Riikliku Toksikoloogia Programmi ning Itaalia Ramazzini Instituudi uuringutega. Need kaks suuremahulist ja pikaajalist uuringut jõudsid eraldiseisvalt sarnaste tulemusteni: pikaajaline mobiili kasutamine suurendab pahaloomulistesse ajukasvajatesse (glioom) ja südamekasvajatesse (švannoom) haigestumise riski. Need tulemused kinnitasid Rootsi teadlaste, eesotsas prof. L. Hardelliga, juba varasemaid avastusi, et neil, kes üle 10 aasta räägivad mobiiliga rohkem kui 30 minutit päevas, suureneb oluliselt glioomi ja akustilisse neuroomi haigestumise risk. Eriti suur vähirisk on noortel, kes hakkavad mobiili kasutama enne 20. eluaastat.

Dr Lennart Hardell ja Michael Carlberg on avaldanud mitmeid epidemioloogilisi uuringuid, mis näitasid ajuvähi tekke seost pikaajalise mobiiltelefoni kasutamisega, ning nende põhjal on jõutud järeldusele, et “raadiosageduslikku kiirgust peaks võtma vähitekitajana inimesele, kuna see põhjustab glioomi”. Lisaks on avaldatud epidemioloogilised uuringud leidnud, et inimestel, kellel on diagnoositud ajuvähk ja kes kasutavad rohkem juhtmevaba telefoni (sh mobiil ja juhtmevaba lauatelefon), on väiksem ellujäämisvõimalus.

Hardelli töörühma seisukohta toetab ka näiteks dr Anthony B. Miller, arst-epidemioloog, vähiuurija ja WHO alla kuuluva Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) nõunik, kes on avaldanud teadusliku arvamuse, et raadiosageduslik kiirgus mis tahes allikast – sealhulgas mobiiltelefonide, muude juhtmevabade seadmete ja sensorite ja juhtmevabade võrkude signaalid – vastab täielikult kriteeriumidele, mille alusel see tuleks klassifitseerida grupi 1 ehk kindlaks kantserogeeniks inimesele, tuginedes teaduslikele tõenditele, mis seostavad raadiosagedusliku kiirguse vähi arenguga ja soodustamisega.

“Tõendite hulk, mis viitavad, et juhtmevaba kiirgus on kantserogeenne, on suurenenud ja neid ei saa enam ignoreerida,” ütles ta oma 2017. aasta loengus. Miller põhjendab oma seisukohta Interphone´i uuringu 2017. aasta uue analüüsiga, Prantsusmaa 2014. aasta CERENAT uuringuga, mitmete uute artiklitega Rootsi vähiandmete kohta ja Riikliku Toksikoloogia Programmi (NTP) 2016. aasta tulemustega.

Vastuseks neile, kes väidatavad, et meil ei ole piisavalt tõendeid, viitavad uurijad avaldatud teadusele, mis on järjepidevalt leidnud suurenenud vähiriski hästikavandatud juhtumikontrolli uuringutes, kus on vaadeldud inimesi, kes on kasutanud mobiiltelefone üle 10 aasta.

Allikad:
https://lennarthardellenglish.wordpress.com/2014/12/08/moving-radiofrequency-radiation-from-group-2b-to-1-as-a-human-carcinogen/
https://www.emfacts.com/2017/08/cancer-expert-declares-cell-phone-and-wireless-radiation-as-carcinogenic-to-humans/