Kui digisõltlane ütleb, et ta “lehitseb” ainult 5 minutit sotsiaalmeediat, kõlab see umbes nagu see, kui joodik ütleb, ma nuusutan ainult veinipudeli korki või kasiinosõltlane ütleb, ma vahetan ainult natukene žetoone…
Kuid miks me kukume sinna oma peaga, surfame nagu hullud, “ärkame” kahe tunni pärast kuivade silmade ja valusa seljaga ja tunneme, et midagi on valesti…
Kuid siit algabki huvitav osa.
Sõltuvus
Sõltuvus ei ole see, kui ollakse kaua sotsmeedias, vaid see, millise kvaliteediga seal ollakse.
Võib olla tunde tiktokis ja mitte olla sõltlane. Kuid võib ainult 2 korda päevas avada Instagrami ja olla sellest kõrvuni sõltuvuses.
Paradoks?
Algoritm, mis otsustab, mida te näete oma arvutis, teab teist rohkem kui teie parim sõber.
Facebook analüüsis laike ja peale 70 laigi analüüsimist teadis inimesest rohkem kui tema kolleegid, peale 150 – rohkem kui sugulased, peale 300-t aga rohkem kui abikaasa.
Võõras algoritm teab inimese seksuaalsust, poliitilist meelsust, kalduvust ärevusele ja isegi seda, kas inimesel tekib depressioon 3 kuu pärast.
Tere tulemast Uude Reaalsusesse, kus masin teab enne sind sinu käitumist.
Sotsiaalvõrgustikud on ehitatud ära kasutama meie aju evolutsioonilisi haavatusi. Kunagi aitas meie aju meid ellujäämisel metsikus Looduses. Nüüd aitab ta tiktok-il suurendada vaadatavuse aega.
“Vana aju” armastas uudsust, sest see tähendab potentsiaalset toitu, ohtu, võimalust.
Mida teeb net?
Ta on lõputult uuenev, ärritav ja selles peitub selle peamine mürk. Aju ei suuda enam peatuda, sest iga sõrmeliigutus võib tähendada: “Aga äkki tuleb midagi olulist…” Teil on käes automaat, mille iga kuul on dopamiin. Kuid dopamiin ei ole rahuldus, vaid nälg rahulduse järele.
See ei tee kedagi õnnelikuks, see teeb inimese rahulolematuks.
Me arvame, et me juhime seda protsessi, kuid alati, kui me läheme “korraks” netti, avastame end 40 minutit vaatamast, kuidas kass omale sokke jalga topib…
Sest sotsiaalvõrgustik ei ole vitriin, vaid on LÕKS!
Ja mida arukam te olete, seda kavalamalt teid püütakse.
Harvardi ülikoolis tõesti, et mida kõrgem IQ on inimesel, seda kergemini ta sinna lõksu kukub, sest arukad oskavad oma sõltuvust paremini õigustada: ma vaatan tiktok-i sest õpin noorukite käitumist, ma istun Instas selleks, et professionaalselt uurida trende…
Tuttav?
Jah!!!
Sotsiaalvõrgustik loob suhtlemise illusiooni, kuid vahetab välja suhtlemise demonstratsiooniga, kohalolu skrollimisega…
Ja me hakkame elama ekspordi nimel: pilt – reaktsiooni pärast, arvamus – laigi pärast.
Pikapeale kaob olemine iseendaga ilma välise hinnanguta.
Teraapias kõlab see nii: “Ma ei tea, kes ma olen, kui mind keegi ei vaata…”
Mõistate, kui jube see on, eriti haavatavad on aga pubekad. Sest neil on piirid alles välja kujunemata. Iga laik on nagu hapnik, iga ignoreerimine kui väljanaermine.
Ja nii nutab 14 aastane tüdruk vannitoas, sest tema uue kostüümiga foto sai vähem laike kui sõbranna foto. See pole kapriis, vaid on digi-reaalsus, kus hinnang on võrdsustunud väärtusega.
Arvate, et täiskasvanud ei jää sõltlaseks… ? Khm…
Näiteks täiskasvanud ettevõtja ei saa hommikul rahu enne, kui pole telefoni haaranud ja kontrollinud, kas keegi pole midagi kirjutanud, midagi eemaldanud: “Ma muutun justkui olematuks, kuni pole kinnitust saanud, et ma “olen olemas.””
Niimoodi harjub inimese psüühika “välise peegliga”.
Ilma selleta on “tühjus”, sellega aga on ärevus.
Nüüd aga miljoni dollari küsimus: kuidas me saame taastada kontrolli?
Asi on lihtne. See ei peitu tahtejõus, taimerites ega muus, vaid hoopis ELUSA KONTAKTI TAASTAMISES! Iseendaga ja teistega.
Kui te olete istunud tund aega tiktokis ja ei ole lõõgastunud, siis võib-olla ei vaja te videot, vaid hoopis kehalist soojust. Tähelepanu, mõistmist, kontakti. Kuid aju valis kõige lühema tee…
Selles on tragöödia ja iroonia korraga. Me otsime ekraanilt seda, mille saab ainult olles füüsilises kontaktis, kuid me oleme kaotanud füüsilise kontakti, sest oleme neist võõrdunud.
Ma ei kutsu üles kedagi loobuma sotsiaalvõrgustikust ja minema metsa. Ma soovitan siis, kui te skrollite, teha endale selgeks see, mida te tegelikult sealt otsite? Ja kas seda on võimalik leida ka väljaspool algoritmi?
Ja ongi kõik!
Ja kui keegi minu video vaatamise järgselt saab lahti sõltuvusest, on väga hea, kui ei saa – ei ole hullu, kuna minu enesehinnang ei sõltu laikide hulgast…
Hoidke ennast ja pidage meeles, et te eksisteerite ka siis, kui keegi teid ei vaata.
Kuid kaevame veel sügavamale, kui te juba siiani olete video ära vaadanud.
Kõige iidsem narkootikum
Kui öeldakse sõltuvus, siis mõtleme enamasti alkoholi, narkot, arvutimänge, kuid reaalsuses on kõige iidsem narkootikum sotsiaalne heakskiit.
Kui meie esivanem sai heakskiidu, preemia – jäi ta ellu. Kuid kui temast pöörduti ära – ta suri. Sest üksida ellu jääda polnud võimalik.
Sellepärast ka aju võtab tõrjutust kui eksistentsiaalset ohtu.
2011. aastal tegid teadlased eksperimendi – osalejad topiti magnetresonantstomograafi alla ja pandi mängima lihtsat mängu, kus tuli visata teiste mängijatega palli. Kuid alates kolmandast minutist palli katsealusele enam ei visatud. Ja tema aju reageeris sellele nagu füüsilisele valule. Inimest lihtsalt ignoreeriti virtuaalses mängus, kuid ajus erutusid samad keskused, nagu põletuse või valu korral.
Ja nüüd mõelge, te postitate midagi, kuid seda ei vaata keegi…
Või lisate foto ja … vaikus. Aju võtab seda kui sotsiaalset isolatsiooni, nagu otsest ohtu elule…
Kui seejuures on inimesel ka ärevuslik isiksuse struktuur, lapsepõlvega sideme defitsiit, sisemine tunnustamisejanu, siis saab sotsiaalvõrgustikust “päästerõngas”, mis tirib hoopis põhja…
Uuringud näitasid, et kõige suurem ärevuse, depressiooni tase on Instagrami kasutajatel, eriti 13-19 aastastel tütarlastel. Sest nad võrdlevad oma “kulissidetagust” võõraga laval ja alati kaotavad…
Võrdlemine on “ilma reegliteta mäng”… sest te ei tea, kui mitu korda inimene tegi seda kaadrit, ei tea, kui palju filtreid oli kasutatud, ei tea, milline päev tal tegelikult oli… Te lihtsalt näete mingit pilti ja tunnete ennast ebatäiuslikuna.
Nüüd aga kõige paradoksaalsem asi: mida hullemini te ennast tunnete, seda sagedamini te lähete sotsiaalvõrgustikku. Sest tekib tunne, et see aitab lõõgastuda, meelt lahutada, leida natukene hubasust… Kuid mida kauem te seal olete, seda halvem teil hakkab.
Seda nimetatakse sõltuvuslikuks dopamiini ringiks!
Ja see on väga sarnane seedehäirele. Kui toit on üheaegselt kui lohutus ja karistus.
Ja veel üks huvitav asi: ajule on ükskõik, kas side on päris või mitte.
Võib suhelda kellegagi, keda pole mitte kunagi näinud ja tunda tõelist kiindumust. Kuid probleem on selles, et sotsiaalvõrgustik imiteerib lähedust, kuid ei paku tuge. See on sama, kui teid kogu aeg kallistaks paberist inimfiguur. Alguses on isegi vinge, kuid pärast tunned külma ja üksildust. Mul on olnud klient, kellel on tuhandeid netisõpru, kuid kui küsida, kellele sa saad helistada kell 3 öösel, kui sul hakkab halb? Selgub, et mitte kellelegi…
Ka selles on võrgustikud süüdi – intensiivne suhtlus ilma “sügavuseta”…
Mida rohkem on inimeses ärevust, seda tihedamini ta vaatab oma profiili.
See pole juhus, see on katse kontrollida kaost.
Maailm on ettearvamatu, kuid telefonis on selgus!
Teavitus, reaktsioon, tuttav rütm. Psühholoogias nimetatakse seda keskkonna kaudu eneseregulatsiooni mustriks. Kuid metsa ja jalutuskäigu asemel me valima algoritmi. Sest see on alati käepärast. Ta ei loe moraali, ei keeldu, ei küsi: miks sa jälle siin oled?
Ta annab inimesele täpselt selle, mida ta tahab. Või mida ta arvab teid tahtvat. Ja tihtipeale paremini, kui mõni teine inimene. Kuid pärast te panete telefoni käest ja jääte üksinda. Ärevusega, üksindusega, tühjusega, kus mitte keegi ei laikinud…
Ja siin algabki tõeline TÖÖ!
Mitte sotsiaalvõrgustikest loomisega, vaid ISEENDANI NAASEMISEGA! Sest kui te ei tea, kes te olete ilma kõrvaliste pilkudeta, olete te haavatav. Aga KUI TEATE, siis isegi kõige geniaalsem algoritm ei suuda teid vangistada!
Kui see video puudutas sind, siis istu rahulikult, keera heli maha, ära laigi, sule silmad ja ole iseendaga lihtsalt 30 sekundit! Ilma hinnanguta, ilma “on vaja”-ta, lihtsalt SINA ISE!
Võib-olla see on kõige ausam tegu, mille te teete täna!
Hoidke ennast!
Psühholoog Pavel Sirotjuk
