Bioloogiline pimedus ja sepsise agenda

0
6833

Kokkuvõte Sofia Smallstormi intervjuust pealkirjaga „Biological Darkness and The Sepsis Agenda”, mis oli eetris raadios Sage of Quay Radio 2016. aasta novembris.

Intervjuu annab väga olulise pusletüki meid ümbritseva ja mõjutava keskkonna mõistmisele, mille peale sa ehk pole tulnudki ja mis võib sõna otseses mõttes päästa elusid.

Selleks, et tervikpilt ilusti kokku tuleks, peame enne põhituumani jõudmist lahti seletama mõned lapselikult lihtsad ja üldised teemad, aga mida edasi, seda põnevamaks ja keerukamaks asi läheb.

Ööpäevatsükkel jaguneb põhimõtteliselt kaheks – päevaks ja ööks. Ja seda teab igaüks, et päeval paistab päike, öösel paistab kuu. Lähme detailsemaks. Päikesevalgus ja kuuvalgus erinevad väga oluliselt. Päikesevalgus on soe, kuldne, kuivatav ja eluandev ja -toetav, puhastav ja antiseptiline, kuuvalgus aga on külm, hõbedane, niiske ning põhjustab nekroosi, sepsist ja lagunemist.

 

Siit hüppame toiduahela juurde, kuhu kuuluvad erinevad eluvormid, kellest mõned tegutsevad päeval, päikesevalguses ja teised öösel, kui päikest pole. Need eluvormid jagunevad tootjateks, tarbijateks ja lagundajateks.

Tootjad on sellised organismid, kes ise ei jahi saaki, vaid nad kasutavad päikesevalgust, et endale toitu toota – klorofülli. Selle juures on neile abiks toitained, mida nad tõmbavad mullast. Tootjad on taimed.

Järgmine klass on tarbijad – need on igasugused loomad. Nad on eri suuruse ja toitumisega, enamasti taimetoidulised ehk tootjatest toitujad ning mõned ka loomtoidulised ehk tarbijatest toitujad. Tarbijate tipus on apex-tarbijad, kellel looduslikke vaenlasi ei ole. Kui nemad surevad, siis nende jäänustest hakkavad toituma lagundajad – eluvormide kolmas klass. Siia kuuluvad väikesed mikroorganismid – bakterid, seened ja teised jääke lagundavad tegelased. Nad lagundavad muu hulgas ka kõiki selliseid jäänuseid, mis muidu on söödamatud, näiteks kondid, kuni need muutuvad teistele eluvormidele, sealhulgas ka tootjatele kättesaadavaks. Lagundajad töötavad öösel, kui pole päikesevalgust, kui on külm, niiske ja pime, kuna päikesevalgus desinfektandina hävitab lagundajaid.

Nii moodustubki sepsise ja antisepsise tsükkel. Olgugi et öö ja päeva pikkus pidevalt muutuvad, on aasta lõikes septiline ja aseptiline aeg võrdsed.

 

Bioloogiline pimedus

Päikesevalguse kohta teame, et see on antiseptiline ja elu toetav. Päike on möödapääsmatult oluline D-vitamiini tootmiseks kehas, mis mõjutab kümneid, kui mitte sadu füsioloogilisi protsesse, sh ainevahetust ja keha biokeemiat. See on hormoon, mis mõjutab tuhandeid geene. Niisiis me vajame hädasti päikest! Paraku neil, kes elavad suurematel laiuskraadidel, ekvaatorist kaugel (sh Eestis), ei ole talveperioodil piisavalt päikest, et keha suudaks D-vitamiini toota. Ning seda on näha – seal haigestutakse rohkem ja inimesed on nõrgema immuunsüsteemiga. Seega tänapäeval levinud hoiatused, et päikest tuleb igal võimalusel vältida, on rumalus! Ära jää kuulama dermatolooge, kes käsivad võimalikult vältida päikest, määrida nahale päikesekreeme, kehapind katta, panna müts pähe, et keha võimalikult suures ulatuses päikese eest varjata – selliste nõuannete järgmine tekitab rohkem kahju kui kasu.

Niikuinii toob inimeste igapäevaelu, nende töögraafikud ja päev-päevalt kontoris istumine kaasa selle, et nad viibivad väga vähe loomulikus päikesevalguses.

Valguse puudumisele aitavad kaasa ka tänapäeva valgustid, näiteks LED-lambid ja päevavalguslambid, mille spekter on väga kitsas ja külm. Me peaksime kunstliku valgustuse puhul alati jälgima, et tekitatava valguse spekter oleks võimalikult kuldkollane ja ka soe, sest valguse puhul on oluline, et sellega kaasneks ka soojus – just nagu hõõglampidega. Siis toimivad meie bioloogilised funktsioonid optimaalselt. Ka päikesevalgus jõuab meile koos soojusega. Kui meil sellist sooja kuldset valgust ei ole, siis me elame bioloogilises pimeduses.

Järgmine tegur, mis vähendab loomuliku päikesevalguse kättesaadavust, on keemiapritsimine. Lennukitelt pritsitavad aerosoolid muudavad loomuliku päikesevalguse, mis on kuldne ja soe, valgeks, hõbedaseks ja külmaks, pigem kuuvalguse sarnaseks. Seepärast elavad igasugused hallitused ja seened meie tänase filtreeritud päikesevalguse käes väga hästi.

Kuidagimoodi jääb tunne, et võimulolijad propageerivad ja soodustavad ilmselgelt just sepsise poolt. Lisaks loomuliku päikesevalguse kättesaadavuse piiramisele soodustavad sepsist igasugused mürkained toidus ja keskkonnas, GMO, vaktsiinid, ravimid, tehislikud elektromagnetkiirgused – kõik need toetavad lagunemist ning nõrgestavad meie elujõudu ja vastupanuvõimet. Kui kõiki neid nimetatud tegureid arvesse võtta, jääb paratamatult tunne, et mingi agenda on selgelt seadnud eesmärgiks selle, et inimesed oleksid võimalikult rohkem sepsise tsüklis.

Võtame näiteks haigla. On täiesti selge, et haiglad on otseselt suunatud kehas sepsise tekitamisele. Haiglates on päevavalguslambid – täiesti olematu kvaliteediga külm valgus, halb toit, mürgised ravimid ja erinevad kahjulikud kiirgused. Seda ei saa teisiti mõista, eriti kui teame, et infektsioonid (nt septiline šokk) on haiglates esimesel kohal tapja, ületades ka rabandusi ja vähisurmasid.

Jõudsime meditsiini juurde ja läheme sellesse süvitsi sisse.

 

Kas viirused ja bakterid põhjustavad haigusi?

Meie sees ja meie ümber on tohutult palju eri mikroorganisme, kuid me oleme alati elanud nendega koos, isegi koostöös. Louis Pasteur jõudis veendumusele, et mis iganes haigusega tegemist on – alati on selle taga mingisugused pisikud, bakterid või viirused. Vahel võivad põhjuseks olla ka geneetilised eripärad. Seepärast on Pasteuri arvates haiguste ravivõimalused kas kirurgia või ravimid, millega bakterid ja viirused tappa. Selline arusaam on ka moodsa meditsiini alustala: leia ravim ja sobita see haigusega.

Pasteuri seisukohtadele astus vastu üks teine prantsuse arst ja keemik Antoine Béchamp, kes väitis, et haiguste põhjused on meie enda sees olemas – organismi nõrgenemine ja tasakaalutus on see, mis põhjustab mingite haiguste avaldumise. See on seotud pleomorfismi teooriaga, mis täpsemalt tähendab seda, et meie sees elab hulgaliselt baktereid ja muid mikroorganisme, kes kõik käituvad vastavalt sellele menüüle, mida me neile pakume – kui toidame ja hoiame neid hästi, siis nad käituvad ilusti, kui me aga ei toida neid piisavalt hästi, kahjustame ja mürgitame neid, siis nad teevad meid haigeks.

 

Vaatame veel detailsemalt. Meie kehas tekib kogu aeg surnud kudet ja surnud rakke, kuna keha kogu aeg uueneb, ning surnud rakud tuleb koristada ehk „ära õgida“. Ehk siis meie keha tegeleb aktiivselt oma surnud kudede äraõgimise ja koristamisega ja selleks on vastavad mikroorganismid, keda võiksime nimetada prügimeesteks või koristajateks. Aga kui nad jäävad selle ülesandega hätta – see juhtub siis, kui kui me ei anna kehale korralikku toitu – st õigeid toitaineid, mineraale, vitamiine, õiget vett, päikesevalgust, hapnikku, siis tekivad probleemid, sest kehasse koguneb liiga palju surnud koematerjali, mille jaoks on liiga vähe koristajaid, kes sellega tegeleksid, ning kindlasti tekib siis puudus ka ülesehitajatest. Kui kehasse hakkab kogunema liiga palju rämpsu, aktiveeruvad mikroorganismid, kellele me oleme peremees – me võime neid nimetada parasiitideks – märgates, et nende peremees-organismil ei lähe hästi. Siis hakkavad nemad, sh seened (sh pärmseen ehk candida) surnud kudet sööma ehk keha puhastama omal moel, kuna nende eesmärk on ära hoida oma peremees-organismi surm.

Kuna eelpool seletasime lahti, miks meil on liiga vähe naturaalset päikesevalgust ja antiseptilist aega, on lagundajatel käes ebaproportsionaalselt palju aega tegutsemiseks. Liiga vähe loomulikku valgust ja liiga vähe toitaineid toob kaasa selle, et organism ei suuda enam terve olemise eest seista ja kehasse hakkab tekkima liiga palju lagunemisjääke. Seepärast hakkavad kehas vohama lagundajad, kes lagundamise käigus tekitavad ka palju toksilisi jääkaineid. Selle tagajärjel on ühel hetkel infektsioon kehas nii suur, et inimene peab hakkama sööma antibiootikume, sest muudmoodi põletikust enam jagu ei saa.

 

Haiguste tegelik põhjus

Kui moodsa meditsiini kohaselt on pea iga haiguse põhjuseks bakterid, geneetiline pärilik nõrkus, deformatsioonid või traumad, siis tegelikult on enamiku haiguste põhjus rakkude valesti toimimine, mis tuleneb raku toksilisusest ja raku alatoitumisest – mõlemat saab vältida ja nendest taastuda looduslikult.

Pisikud ja bakterid on meie sõbrad, me oleme alati nendega koos elanud ja me peame nendega koos edasi elama. Kemikaalid ei ole meie sõbrad. 50ndatel läks lahti puhtusehullus, kui kõigil tekkis äkki kinnisidee, et kõik pisikud tuleb ära tappa, mispeale hakati oma kodu igasuguste pihustitega desinfitseerima, olgugi et räägiti ka, et antibakteriaalsed seebid ei pruugi teha head. Aga nende bakterite ja pisikutega tuleb õppida koos elama, nagu me alati teinud oleme.

Tänapäeval puutume kokku liiga paljude inimese loodud mitteorgaaniliste ühenditega. Meie kehas on kuni 100.000 inimese loodud eri keemilise ühendi jäljed, mis meie kudesid kahjustavad. Seepärast ei jätku kehal piisavalt energiat, et end puhastada, üles ehitada, hoida end toimimas, sest kehal kulub liiga palju energiat selleks, et tegeleda toksiinide ja võõraste keemiliste ainete, vaktsiinide ja kiirguste neutraliseerimisega.

Seega võime öelda, et kõik haigused on põhjustatud raku energiapuudusest ja tänapäeva toksiliste ainete koorma all ei suuda rakud korralikult töötada ja oma põhiülesandeid täita.

 

Mis on vähk?

Lühidalt öeldes – vähk on rakkude energiapuudus.

Tavaliselt toodavad rakud endale rakutoitu – ATPd – rakutuumas, kasutades hapnikku. Kui aga rakk seda mingil põhjusel teha ei suuda ehk tema mitokondrid, mis ATPd toodavad, on väsinud, siis hakkab rakk tootma energiat tsütoplasmas (raku sees rakutuuma ümber olev maatriks) ning ta kasutab selleks glükoosi ja ensüüme – seda protsessi nimetatakse glükolüüsiks. Seda võib nimetada meie kehasüsteemi rikkeks.

Glükolüütilised rakud on sisuliselt vähirakud. Glükolüütilised rakud teevad kahte asja: esiteks ümbritsevad ennast väga paksu proteiinikihiga, mis neid kaitseb rünnakute eest, teiseks hakkavad piiramatult jagunema, meeleheitlikult paljunema, et elus püsida. Nii tekib kasvaja. Niisiis vähirakk on rakk, mis toitub suhkrust ja kogu aeg paljuneb. Seega on vähirakud haiged rakud, mis on täis suhkrut, mis meelitab kohale pärmseene, mis hakkab nendest poolelusatest vähirakkudest toituma.

Nii tekib inimestel candida-infektsioon – candida vohab, kuna kehas tekib surevatest rakkudest nii palju suhkrut, millest toituda. Kuid pane tähele – candida ise pole paha, vaid ta on meie rakusüsteemi abiline, lagundaja, kes tuleb keha puhastama.

 

Vähiravi ja meditsiin

Enamasti on inimene juba pikka aega märganud, et midagi on valesti, näiteks kuskil on mingi muhk, ja üldjuhul laseb ta probleemil minna nii hulluks, et see hakkab juba tõsiselt elu häirima või valu muutub talumatuks – alles siis läheb ta arsti juurde, sest vähesed oskavad end ise diagnoosida. Ja oletame, et tal avastatakse vähk. Arst pakub kiiritust või keemiaravi või mõlemat ja selles olukorras inimene üldiselt enam muudele alternatiividele ei mõtle. Aga oluline on meeles pidada, et kui keegi vähidiagnoosi saab, on tal see haigus olnud tõenäoliselt juba väga kaua aega. Ja kui sa tead, et vähk on rakkude energiapuuduse tulemus ehk laiemalt halbade elukommete, harjumuste, toitumise ja valikute tulemus, siis esimene asi, mida sa teha saad, on see, et hakkad neid halbu valikuid tagasi pöörama, põhjuseid likvideerima. Tark inimene saab ise aru, mis on haiguse põhjustanud, ja hakkab neid põhjuseid oma elust välja jätma, mitte ei jookse kohe arsti juurde diagnoosi saama, et seejärel taluda mürgist ravi. Oluline on end kogu aeg jälgida ja õigel ajal tegutsema hakata!

Kuna me teame, et vähiravi ja üldse igasugune ravi on üsna suur äri – arstid teenivad ravimite väljakirjutamise pealt tulu, siis tasub mõelda, kas üldse tasub arsti juurde minna. Ehk on mõistlikum esmajärjekorras vaadata üle kõik, mida sa oma elus teed, mida sööd, mida mõtled, millega igapäevaselt tegeled. Toitainete puhul on kõige esimene küsimus – kas sa saad piisavalt D-vitamiini? Paraku ei ole sissevõetav preparaat võrreldav sellega, kui olla terve päev õues loomuliku valgusespektri käes, kuna õues, päevavalguses, päikese käes olles toimuvad sinu kehas igasugused biokeemilised protsessid, mis saavad toimuda ainult sellises naturaalses valguses, värskes õhus. Seega – ole päeval igal võimalusel õues ja ava võimalikult palju keha pinnast päikesele. Ära kanna pidevalt päikeseprille, et päikesevalgus pääseks ilma tõketeta silma sisse.

Kui sa elad sepsise tsüklis, kus sa sööd halba toitu, GMO-d, puutud kokku toksiinide, vaktsiinide, halva õhuga, viibid kunstlikus valguses, ei liiguta ennast, jood halba vett, mis sisaldab kloori ja fluoriidi, siis mis tulemust sa ootad? Kõik on nii lihtne! Kõik taandub suuresti sellele, mida me endale kehasse sisse paneme. Väga suuri muutusi toob kaasa juba see, kui me ei pane enam oma kehasse toitu, mis on mürgitatud ja reostatud igasuguste võõraste toksiinidega.

Seega parim, mida igaüks teha saab, on end harida ja otsida informatsiooni.

 

Mehhikos Tijuanas asub Gersoni vähiravikeskus, kuhu tulevad väga paljud IV staadiumi vähi patsiendid, kes on saanud keemiaravi ja kellele arstid on öelnud, et meie ravi ei õnnestunud, minge parem koju, tehke oma testament ära ja suhted korda. Ja siis nad leiavad Gersoni instituudi, lähevad kohale ja seal pannakse nad kohe dieedile. Nad saavad iga päev 10 kilo mahlaks tehtud puu- ja köögiviljade segu.

Kui inimesel on IV staadiumi vähk, siis ta kindlapeale ei suudaks sellist kogust tervete viljadena ära süüa, kuid mahlana saab ta sellega hakkama. Seda need haiged siis seal päeva jooksul lonkshaaval joovad. 24 tunni pärast tunnevad nad end juba paremini ja 48 tunni pärast on juba näha selgeid tervenemismärke. Kliiniku patsientide tervenemise protsent on 70! Ja pole ka ime, sest toormahlas on ju hästi kättesaadaval kujul olemas kõik ensüümid, fütokemikaalid, mineraalid, vitamiinid, mida taim sisaldab. On möödapääsmatult oluline, et need viljad oleksid orgaanilised. On elementaarne, et orgaanilised taimed on mineraalirikkad, aga keemiliselt, väetiste ja pestitsiididega kasvatatud taimed on kemikaali- ja mürgirikkad.

Need dieedid aitavad lisaks vähile ka mis iganes muude terviseprobleemide ja haiguste puhul. Et saada infot, kuidas, millest ja millistes vahekordades toormahlu teha, ei ole tingimata vaja Mehhikosse sõita, kõik on kirjas raamatutes, mida saab osta saidilt www.gerson.com.

 

Mis on immuunsüsteem?

Me ei saa näidata kuskil keha peal kohta, kus asub immuunsüsteem. See on omavahel seotud eri tegurite kogumik, kuhu kuuluvad ka teatud rakud, näiteks ka valged verelibled. Prantsuse arst ja meditsiinidoktor René Dubos on öelnud, et on väga huvitav, et meie kehas on nii palju selliseid mikroorganisme, kes oleksid võimelised meid tapma, ent ometigi nad ei tee seda, üldjuhul. Aeg-ajalt nende hulk lihtsalt kasvab ja siis jälle kahaneb, alludes mingitele mõjuritele, kuid üldiselt üritavad nad hoida kehas teatavat tasakaalupunkti, et see keha, milles nad elavad, võimalikult kaua elus ja terve püsiks. Dubos nimetab seda märkamatuks infektsiooniks – teoreetiliselt on tegu infektsiooniga, aga samas on see meie kehaga homöostaasis ehk üks osa meie kehale vajalikust protsessist.

Toome näiteks meningokokilise meningiidi. Tehniliselt on tegemist ajukelmepõletikuga, mis võib lõppeda surmaga, kuna ajukelmes tekivad ei-tea-kust bakterid, kes hakkavad põletikulises ajukelmes tohutult paljunema ja toodavad väga paksu limaga toksilist sodi, mis vereringe kaudu üle keha levides toob kaasa septilise šoki ja inimese surma. Aga kuidas see kõik juhtub? Kas on keegi kunagi näinud N. meningitidis´e bakterit kusagil väljaspool inimese keha? Ei ole. Nagu eelpool selgitatud sai, ütleb pleomorfismi teooria, et mikroorganismid tekivad vastavalt sellele, mida kehas süüa on, ehk antud juhul tekivad bakterid, et jääkprodukte ära koristada. Seega ajukelmes on juhtunud midagi sellist, et ajukelme on saanud kahjustada, nüüd tekivad surevad rakud, kehas läheb käima põletikuprotsess, et rakke tervendada – põletik nimelt tervendab kahjustatud kudet, see mitte ei põhjusta haigust, vaid kaasneb haigusega. Kui kehas ei ole piisavalt kõike seda, millest eelpool palju juttu oli – valgus, toitained, vitamiinid, mineraalained, lisaks üks hästi oluline tegur, millest ei ole veel räägitud – see on puhkus, siis need bakterid, kes peaksid hakkama kahjustatud kelmet remontima, jäävad hätta, kuna neil pole piisavalt energiat või neid baktereid ei ole jääkainete kohta piisavalt. Sellisel juhul aktiveeruvad teised haige piirkonna lähedal olevad bakterid, mõistes, et tuleb minna appi orgaanilisi jääke koristama ja põletikule allajäävat keha päästma. Bakterid lülituvad ümber koristustöödele ja hakkavad õgima kahjustada saanud või hävinenud ajukelmekudet. Kuna seda kudet on palju, siis tekib neid baktereid aina juurde ning kuna ka nendel toimub ainevahetus, siis oma jääkained, mis on toksilised, väljutavad nad ümbritsevasse keskkonda, kust need satuvad meie vereringesse. Veri kannab toksiinid üle keha laiali ja selle peale hakkavad keha organid tasapisi üles ütlema. Lagundajad hakkavad meie keha seestpoolt lagundama, sest kehas on liiga palju prügi ja toksiine. Nüüd on kiiresti haiglasse minek ja antibiootikumikuur. Üldjuhul antibiootikumidest kasu ei ole, aga vahel suudavad need seda tohutult massiliseks kasvanud bakterite hulka niivõrd palju vähendada, et keha enda kaitsesüsteemid, õgijarakud suudavad uuesti koristustööd jätkata. Sellisel juhul võivad antibiootikumid elu päästa.

Järelikult – kui me tahame seda olukorda vältida, et ühel päeval jõuame haiglasse kaasaegse meditsiini hoole alla antibiootikumidega ravile, siis tuleb kohe nüüd ärgata ja hakata tervislikult elama, normaalselt sööma, trenni tegema, võimalikult palju päevavalguses olema. See ongi kõige olulisem teadmine.

 

Mis on põletik?

Kas olete kuulnud arstist, kes teenis 500 miljonit dollarit sellega, et ta määras tuhandetele inimestele keemiaravi? Nagu me teame, makstakse keemiaravi määramise eest korralikku boonust. Häda on selles, et paljud nendest patsientidest ei vajanud keemiaravi, paljudel polnudki vähki. Paljud nendest surid. Üks patsient, kes oli keemiaravi tagajärjel kaotanud kõik oma hambad, käis teise arsti juures diagnoosi küsimas ning sai teada, et tal ei olegi vähki, aga ta kehas on palju põletikku.

Tänapäeval arstid teavad, et põletik põhjustab haigust. Igal pool on põletikud! Tegelikult on kõik vastupidi. Põletik kaasneb haigusega, kuid ei põhjusta haigust. Põletik tuleb kehale tervendamisel appi. Põletik tekib seal, kus on haigus, koedegeneratsioon või kahjustus. Kaasnevaid sümptomeid tõlgendab meditsiin negatiivsetena ja ohtlikena ning peab vajalikuks neid ravimite või näiteks külmakompressidega maha suruda. Selline lähenemine aga rikub keha loomulikku tervenemisprotsessi, mille tagajärjel ei ole keha võimeline kahjustatud kudet korralikult tervendama.

Põletiku viis nähtavat sümptomit on punetus, turse, kuumus, valu ja jäikus. Näiteks kui oled oma põlve vigastanud või hüppeliigest nihestanud, siis keha annab märku, et kahju küll, aga ma ajan selle koha nüüd paiste, et sa ei saaks seda rohkem liigutada ja kahjustada. Keha nõuab, et nüüd sa pead maha istuma ja puhkama ja andma kehale aega, et ta saaks probleemiga tegeleda.

Põletiku esimene faas on paistetus. Selles faasis aktiveeruvad lüsosoomid – need on keha poolt toodetavad ensüümid, mis hakkavad kahjustatud koematerjali seedima. Lüsosüümid toodavad histamiini, mis tekitab ärrituse ja sügeluse. Histamiin suurendab verevoolu, osalt sellepärast, et sa kratsid sügelevat kohta. Haige koht läheb paiste – lümfisooned ja vere transpordikanalid avanevad, et olulised toitained ja vitamiinid, mida haige koht vajab, pääseksid paremini vigastuskohta, ning teisalt kõik jääkained, mis tekivad, saaks kiiremini ära viidud. Suurenenud verevool käivitab teise põletikufaasi – vigastatud koht läheb kuumaks. See on oluline juhuks, kui tegemist on haavaga, mille kaudu on kehasse pääsenud võõrad bakterid. Käivitub põletiku kolmas faas – kemotaksise-nimeline protsess. See on keha puhastus – tööle asuvad rakud, kes hakkavad sissetungijaid õgima ehk haavaga sissesattunud mustust koristama. Faas hõlmab nelja erinevat õgijarakku, kes tegutsevad väga konkreetses järjekorras, kus järgmised koristavad ära eelmised ja kõik jäägid. Näiteks eosinofiilid toodavad histamiinile vastandlikku ainet, mille tagajärjel paistetus alaneb. Neljandana tulevad makrofaagid, kes õgivad ära kõik eelmised koristajad, kelle töö on tehtud, ja tekkinud prügi. Kui makrofaagid on oma töö teinud, järgnevad lümfotsüüdid ehk valgevererakud, kelle ülesanne on kude uuesti üles ehitada, lagunenud kude taastada.

T-lümfotsüüt.

Niisiis, kas pole põletiku ja taastamise biokeemia hämmastav! Peaks olema arusaadav, et kui sekkuda ükskõik millisesse põletiku faasi, siis sa saboteerid keha loomulikku tervenemise protsessi. On ju väga tavaline sügeluse vastu kasutada igasuguseid antihistamiinikume, need aga takistavad esimest põletiku faasi. Siis määravad arstid steroide (näiteks kortisool), aspiriini, ibuprofeiini jms, mis takistavad põletiku teist ja kolmandat faasi. Antibiootikumid takistavad kolmandat ja neljandat faasi. Sellised sekkumised toovad kaasa keha mittetäieliku tervenemise, mille tagajärjeks on korduvad kroonilised probleemid. Ainus võimalus täielikult paraneda on ainult siis, kui sa ei sekku! Põletik näitab lihtsalt seda, et kehas on toimumas mingi regeneratsioon või lagunemine – las keha tegeleb sellega, sina saad teda toetada, sest kogu tervenemisprotsessi jaoks on väga oluline, et kehal oleks olemas kõik olulised toitained, mida eri rakud oma tööks vajavad, ning piisavalt puhkust, et rahulikult tööd teha.

 

Keha kui universum

Meie keha on universum, kus kõik on ühendatud. Vaatame võrdluseks metsa, kus puude ja taimede juurestik on kaetud seenemütseeliga, mis on justkui metsa internet. Kõik taimed ja puud on omavahel ühendatud. Puud vahetavad omavahel juurte kaudu süsinikku ja lämmastikku. Seened elavad nii juurte ümber kui ka puurakkude sees. Seenemaailm on seega justkui metsa kiirtee.

Meie kehas on täpselt samasugune süsteem, kõik on omavahel väga tihedalt seotud, eri komponendid töötavad koos.

Mitte kellelgi ei ole silmi või võimekust selleks, et kogu seda universumit tervikuna näha või aduda. Mida sa saad märgata, on keha tekitatav meloodia, mis kaasneb sinu tegevustega, sinu enesetunne. Olulised märksõnad on tasakaal ja tasakaalutus. Tasakaalu moodustavad meiega sümbioosis olevate mikroorganismide ehk sümbiantide kokkumäng meie enda kehaliste tegevuste ja funktsioonidega, mis loob justnagu meie keha hääle, sümfoonia. Need miljonid mikroorganismid, kes meie kehas elavad – kui nad on meiega harmoonias, siis see kiirtee, millest enne oli juttu, voolab ilma takistusteta ning tekkivad helid ja sümfooniad on kooskõlalised. Kui see sümbioos või kokkumäng hästi ei toimi, siis tekivad ummikud ja paisud ehk ebakõla.

 

Tundub, et meie valitsejad või võimulolijad on võtnud eesmärgiks kogu seda harmooniat igal tasandil süstemaatiliselt lõhkuda, nii keha-meele kui ka keskkonna tasandil. Nad tunduvad teadvat palju rohkem kui me aimame, sellest, kuidas kõik toimib, ning pisitasa lõhuvad nad kõik laiali.

Kõik on harmooniline tervik. Kui tervik on lõhutud, on inimesed eraldatud, abitud, hirmul. Kõige olulisem element meie jaoks on päike, päike on see, mis kogu toiduahelat toidab, algelement. See ei tähenda, et ainult päikesest piisaks, vaid kogu tsükkel on tähtis, nii päike kui loov osa ja samamoodi on vajalik ka lagundav osa, mis lagundab surnud mateeriat uuesti algtoitaineteks, algaineteks. Sellepärast on meil vaja sepsise ja valgusetsükli tasakaalu. Paraku on tänapäeva maailmas tasakaal paigast ära ja me veedame liiga palju aega lagundavas tsüklis.

 

Keskkonna mõju

40-50 aastat tagasi ei teadnud keegi, mis on autoimmuunhaigused, aga nüüd on lahti läinud epideemia. Põhjuseks pole muud kui see, mida me keskkonnast sisse hingame ja millega kokku puutume. GMOd tekitavad hulgaliselt erinevaid allergiaid. Kui aga vanasti olid allergiaravimid kättesaadavad ainult retsepti alusel apteegist, siis praegu on enamik retseptivabalt – ainult mine ja osta.

Reumatoidartriidi puhul võib algpõhjuseks olla hallitus või borrelioos. Borrelioos on selline omamoodi spiroheet, mis on kehale võõras, millega ta ei ole enne kokku puutunud. Kehasse tulnuna seab see end vaikselt sisse ja hakkab tasapisi mingit oma asja ajama, mis ei ole meie sisemiste süsteemidega kooskõlas. Või hallitus – musta hallituse spooride sissehingamine lööb sinu sisemise keskkonna tasakaalust välja ja sa võid haigestuda.

Mis tahes võõras aine ajab keha segadusse, näiteks GMO või aspartaam või fluoriid. Keha kulutab tohutult palju energiat selle peale, et aru saada, mida selle võõra ainega peale hakata. Paratamatult ühel hetkel midagi juhtub, kas tekivad siis allergiad, sügelus või valud. Näiteks nahalööve ju näitab, et nahk tahab vabaneda mingist võõrast ainest, mis kehale ei sobi. Samamoodi aevastamine, köhimine, oksendamine, kõhulahtisus – kõik näitavad sedasama. Need on Th1-immuunsüsteemi osa, rakkude vahendatav reaktsioon. Kui see ei saa üleliigsest vabanemisega hakkama, hakkab tööle immuunsüsteemi osa Th2 – see on sisemine immuunsüsteem, mis toodab antikehi võitlemaks nende võõraste ainetega, millega Th1 füüsiliselt hakkama ei saanud.

 

Kokkuvõtteks ja mida veel on hea teada ja teha

Peamine mõte, mis sellest tekstist kõlama võiks jääda, on siiski sepsise teema ehk et meil on keskkonnas liiga palju sepsist soodustavaid tegureid ning sellest tulenevalt elame bioloogilises pimeduses.

Aga ära heida meelt. Igaüks saab end ise aidata. Kõigepealt, ei väsi kordamast – päike ja puhas vesi on möödapääsmatud.

Suureks abiks on ka kaks lihtsat toidulisandit: jood ja magneesium. Joodi peetakse vähivastaseks aineks, see jõuab sinu keha iga rakuni ja soodustab teatud reproduktiivsüsteemi näärmetes apoptoosi ning samuti rakkude jagunemist, paljunemist. Magneesium on teine kõige olulisem mineraal, mille puuduses me oleme.

Igaüks võiks üle vaadata kõik oma tegevused ja küsida endalt, et kas see, mida ma praegu teen, soodustab sepsist või antisepsist. Sama pilguga vaata üle kõik tooted, mida sa kasutad. Ära lase end eksitada sellest, et poes müüdavatel toodetel on kiri „antiseptik“ – see ei ole see antiseptiline, mida me vajame, parim ja tõeline antiseptik on puhas loomulik päikesevalgus. Igasugune keemia töötab vastupidi, meid kahjustavalt.

 

Tee ise koduseid puhastusvahendeid, näiteks majapidamispihusti jaoks võta vett, orgaanilist äädikat, teepuu- või mõnda muud eeterlikku õli ja sellest piisab.

Booraks on väga hea ja universaalne puhastusvahend.

Võib kõlada uskumatult, aga mõned kasutavad siiani kodu puhastamiseks lüsooli – laipade desinfitseerimisvahendit! Kuna niiviisi on nende kodus alati tehtud… Kui palju me anname endale aru, et kõik, mida meie emad-vanaemad teinud on, ei pruugi tugineda adekvaatsele teabele?

 

Lisaks kodukeemiale teeb täna inimesi haigeks elektromagnetkiirgus – me elame kiirguse ajastul. Väldi seda nii palju kui võimalik. Üks toksiin või muu keha kurnav tegur vähem – ja sinu kehal on rohkem jõudu ja energiat tegeleda oma põhiülesannetega.

Kuula ja usalda oma keha. Ja anna talle parimat.

 

Kuula originaalintervjuud siit (inglise keeles): https://www.youtube.com/watch?v=JC56e3i39ts