* Artikkel ilmus algselt väljaandes Saarte Hääl 15. aprilli 2026, Kiirgusinfo avaldab selle autori poolt täiendatud kujul.
31. märtsi Saarte Hääles leidis tänuväärselt vastukaja märtsikuu Vallavolikogu istungil arupärimisena tõstatatud teema: Saaremaa koolide ja lasteaedade üleviimine kaabelühendustele interneti teenuste tagamiseks. Kaabelühendustele üleminek võimaldaks oluliselt vähendada meie laste igapäevast kokkupuudet raadiosagedusliku elektromagnetilise kiirgusega (edaspidi raadiokiirgus) ja sellest tulenevate võimalike tervisemõjudega.
Teadlikkus elanikkonna hulgas raadiokiirguses peituvatest potentsiaalsetest tervisemõjudest ja nende leevendamiseks kasutusele võetud meetmetest varieeruvad riigiti oluliselt: mida suurem on inimeste teadlikkus, seda rohkem on kasutusel meetmeid, mis vähendavad raadiokiirguse taset elukeskkonnas.
EL ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovitatud kaitsemeetmed
Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon nr 1815 “Elektromagnetväljade potentsiaalsed ohud ja nende mõju keskkonnale” (“The potential dangers of electromagnetic fields and their effect on the environment”, 2011) rõhutab vajadust vähendada elanikkonna kokkupuudet elektromagnetväljadega ning soovitab suurusjärkudes vähendada lubatud raadiokiirguse piirnorme, reguleerida mobiiltelefonide kasutamist koolides ja eelistada juhtmega internetiühendusi haridusasutustes, pöörates sellega erilist tähelepanu laste ja noorte kaitsele. Tähtsustatud on regulaarsete avalike teavituskampaaniate korraldamine, tõstmaks teadlikkust raadiokiirguse võimalikest tervisemõjudest.
Euroopa Keskkonnaagentuuri (European Environment Agency) raport ”Hilised õppetunnid varajastest hoiatustest” (“Late Lessons from Early Warnings” 2013) rõhutab lisaks eelmainitud resolutsioonis välja toodud kaitsemeetmete rakendamise vajadustele ettevaatusprintsiibi rakendamise olulisust olukordades, kus teaduslik ebakindlus uute tehnoloogiate osas püsib, kuid potentsiaalne kahju võib olla märkimisväärne.
Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur IARC (Maailma Terviseorganisatsiooni allorganisatsioon) on juba 2011. aastal klassifitseerinud raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse võimalikuks vähitekitajaks.
Erinevates riikides kasutatavad elanikkonna kaitsemeetmed
Lähtudes Euroopa Parlamendi resolutsioonis esitatud soovitustest on paljudes EL riikides kas riiklikul, kohaliku omavalitsuse või isegi koolide tasandil kehtestatud raadiokiirguse võimalike tervisemõjude vähendamiseks ICNIRPi (Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjon) soovituslikest piirnormidest oluliselt karmimaid piiranguid elektrivälja tugevuse osas ning telekommunikatsioonitaristu (mobiilimastid, antennid) asukoha suhtes.
Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Iisraelis, Indias ja teistes riikides on koostatud elanikkonnale ametlikud soovitused ja juhised, kuidas vähendada mobiiltelefonidest lähtuva kiirguse tervisemõjusid. Belgias ja Prantsusmaal on keelatud lastele suunatud mobiiltelefonide reklaam ning telefonide müügiga antakse kaasa juhised raadiokiirguse taseme vähendamise võimalustest. Juba 2015. aastal keelas Prantsusmaa seadusandlikult tervisekaitse eesmärkidel wifi kasutamise lasteaedades ja koolides. Iisraelis, Belgias, Hispaanias on koolides piiratud või keelustatud telefonide kasutamist ja kasutusele võetud kaabelühendused. Belgias, Bulgaarias, Kreekas ja teistes riikides on elamupiirkondade, koolide, haiglate, vanadekodude ja lasteaedade läheduses rakendatud elektrivälja tugevuse piirangud. Mitmetes piirkondades, näiteks Brüsselis, mõõdetakse raadiokiirguse taset ja see info on avalikult kättesaadav linnavalitsuse kodulehel. Lätis on uutele rajatavatele mobiilside tugijaamadele seatud nõue mõõta ümbritsevas keskkonnas elektromagnetvälju ning kasutusluba antakse alles pärast Terviseinspektsiooni hinnangut.
Erinevate maade raadiokiirguse vastastest kaitsemeetmetest annab ülevaate ka Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2022. a avaldatud Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste koostatud aruanne: “Hinnang praegustele ja 5G kasutuselevõtmisega kaasnevatele võimalikele tervisemõjudele, mis on seotud mitteioniseeriva kiirgusega.”
Olukord Eestis
Terviseameti jagatav teave raadiokiirguse infolehel eelmainitud rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi ei kajasta, samuti ei ole Eestis kasutusele võetud Euroopa Liidu ametkondade soovitatud elanikkonna kaitsemeetmeid, mida paljudes riikides on juba rakendatud.
Terviseameti seisukoht on hetkel järgmine: kui Eestis kehtivaid ja määrusena sätestatud piirnorme ei ole ületatud, siis tervisoht puudub. Seda põhimõtet on Terviseamet rakendanud ka Varkja ilmaradari püstitamise plaaniga seoses Harku ilmaradari elektrivälja tugevuse mõõtmisel tervisemõjude hinnangu andmisel. Eestis, nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides, kehtivad eraõigusliku organisatsiooni Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP – The International Commission of Non-Ionizing Radiation Protection) soovituslikud piirnormid. Eespool viidatud Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste raportis on välja toodud, et näiteks Belgias, Itaalias on karmimad nõuded peamiselt kahel argumendil: 1) kumulatiivsete mõjude vältimiseks ning 2) ettevaatusprintsiibi rakendamiseks. ELi elektromagnetväljade alane direktiiv 2013/35/EU (elektromagnetväljade ohutus töökohtadel) toob selgelt välja, et Eestis kehtivad ICNIRPi normid tuginevad lühiajaliste ehk soojuslike tervisemõjude hinnangutel ning ei kata pikaajalisi ehk mittesoojuslike mõjusid. Igapäevane tundidepikkune telefonide kasutamine, eriti noorte seas, on reaalsus. Seda olukorda aga ei ole Eestis sätestatud normid tervisemõjude vältimiseks arvestanud, kuna Eestis kehtivad ICNIRPi soovitatud juhistes puuduvad pikaajalise raadiokiirguse võimalikule tervisemõjude vähendamiseks antavad soovitused ja piirnormid. Samas on oluline välja tuua, et paljudes eksperimentaalsetes ja ka osades epidemioloogilistes uuringutes ilmnenud mõjud on avaldunud raadiokiirguse tasemete juures, mis on oluliselt madalamad ICNIRP soovitatud piirväärtustest.
Paljudes riikides rakendatakse ettevaatusprintsiipi
Viimasel aastakümnel on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee tungivalt soovitanud rakendada madalamaid piirväärtusi ja lähtuda ennetamise- ja ettevaatusprintsiibist.
Seega võib Euroopa riike eristada nende raadiokiirguse taset reguleeriva seadusandluse järgi kaheks: 1) riigid, kes järgivad ICNIRPi suuniseid lühiajaliste tervisemõjude (soojuslike) vältimiseks ning 2) riigid, kes järgivad ICNIRPi suuniseid ja lisaks ka pikaajaliste tervisemõjude (mittesoojuslike) uuringute järeldusi, millega kaetakse mõlemat tüüpi tervisemõjud.
Regulatsioonide kehtestamist kaaludes tuleb arvestada Euroopa Keskkonnaagentuuri raportis ”Hilised õppetunnid varajastest hoiatustest” rõhutatut: uute tehnoloogiate puhul tuleb meeles pidada ja rakendada ettevaatusprintsiipi ja võtta õppust varasematest hoiatavatest kogemustest, kus uute tehnoloogiate või ainete laialdasel kasutusele võtmisel (asbest, plii, plastid, bisfenool A, mis on tuugenites tonnides esinev hormonaalsüsteemi häireid põhjustav kemikaal) ei ilmnenud tõsised mõjud koheselt, vaid peiteaja möödudes, mil laialdane kahju oli juba aset leidnud.
Hollandi riikliku rahvatervise ja keskkonnainstituudi (Rijksinstituut voor Volksgezondheid en Milieu) 2018. aastal avaldatud raportis, milles uuriti ka erinevates riikides elektriväljade tervisemõjude vähendamiseks kasutatavaid meetmeid, on eraldi välja toodud riigid (Itaalia, Belgia, Kreeka, Hiina, India, Austraalia jt.), kus raadiokiirguse piirnormide kehtestamisel on kasutatud Euroopa Parlamendi resolutsioonis soovitatud ennetus- ja ettevaatusprintsiibist lähtudes oluliselt madalamaid elektrivälju telekommunikatsiooniteenuste osutamiseks. Madalamate piirnormide kehtestamisel on olnud määravaks jõuks avalikkuse surve.
31. märtsi Saarte Hääle juhtkirjas viidatakse raadiokiirguse piiramise ettepanekule koolides ja lasteaedades kui tuuleveskitega võitlemisele, kuna tuginetakse oletusele, et lapsevanemad ei piira väljaspool kooli oma laste nutiseadmete kasutamist, mis vähendaks raadiokiirgusega kokkupuutumise aega. Eeltoodud näidete varal eri riikides kehtestatud kaitsemeetmetest, kus keskse põhimõttena on lähtutud laste tervise kaitsest, ei ole selline oletus paikapidav. Niipea kui inimeste teadlikkus raadiokiirguse võimalikest tervisemõjudest on hakanud kasvama, on see teadlikkuse tõus väljendunud esmalt oma laste kaitsmisele asumises. Usun, et ka Saarte Hääl liitub meelsasti teavitustöö läbiviimisega saarlaste seas, eesmärgiga muuta meie kõigi elukeskkond tervislikumaks.
“Teaduslik konsensus” ja tööstuse mõjutustaktikad
Teadusmaailmas on hästi tuntud ja kirjeldatud tubakatööstuse mõjutustaktikad. (Tubaka)tööstus on aastakümneid tahtlikult eksitanud nii seadusandliku võimu kui ka avalikkust, et peita turule lubatud tubakatoodete varjatud ja kahjulikke mõjusid. Sellise taktika kasutamise hinnaks on olnud miljonite inimeste enneaegne surm suitsetamisest tingitud haiguste tagajärjel.
Tubakatööstuse mõjutustaktikat kasutavad edukalt ka teised tööstusharud, nagu telekommunikatsiooni-, ravimi- ja keemiatööstus, rahastatakse akadeemilisi uuringuid, mille eesmärk on anda võimalus tõestamata ohutusega toodetel turul püsida ning tootjale kasumit teenida. Teadusuuringud, mis ei toeta tööstuse huvisid või räägivad nendele vastu, seatakse kahtluse alla ning neid läbiviinud teadlased satuvad sageli tööstuse poolt juhitud avaliku rünnaku ja tühistamise sihtmärkideks. Väärkasutatakse õigustatud muret valitsuse liigse sekkumise pärast, et vältida tegelikku vastutust. Samal ajal jätkab (telekommunikatsiooni)tööstus kontrollimatute eksperimentide läbiviimist elanikkonna ja meie laste peal, nõudes samas, et vanemad ja seadusandjad tõestaksid kahju olemasolu standardite järgi, mille kõrval uuringud ravimite ohutuse tõestamiseks on lapsemäng. Üha sagedamini on tööstus hakanud kasutama eelretsenseerimise argumenti tööriistana, mis on viinud tööstusele sobimatute uurimistulemuste tsenseerimiseni ja nende kvaliteedi kahtluse alla seadmiseni. Tõendamiskohustus on pööratud pea peale, sest lasub ju tõendamiskohustus sellel, kes tahab oma toodet turule tuua, sisuliselt on tegemist privileegi andmisega tööstusele ning arusaadavalt peab uue tehnoloogia või toote avalikku kasutusse andmisel olema tagatud ohutus ning tõendamiskohtustus sellest lasub tootjal, mitte tarbijal. Levinud eksitamise võte tööstuse poolt on ka isikliku vastutuse rõhutamine: tarbijad kasutavad toodet valesti, liiga palju, liiga vähe jne ning on seega kahjulike mõjude ilmnemises ise süüdi. Tegemist on sellises olukorras ilmselgelt püüdega siirata tootja vastutus inimesele ning ühiskonnale läbi eksitavate manipulatiivsete võtete.
Lapsevanematena me ju ei võtaks tõsiselt tööstuse soovitusi anda lastele tubakat, alkoholi ja narkootikume mõõdukalt, sest inimeste teadlikkus nende ainete tervisekahjulikkusest on üldtuntud. Tunduvalt keerulisemad on olukorrad, kus mingi teguri, eriti kui see on inimmeeltele tajumatu raadiokiirgus, kahjulikud mõjud hakkavad ilmnema tasahilju nende kuhjumisel ajas. Oleme andnud oma lastele kätte seadmed, mille ohutust ei ole siiamaani tõendatud. Samal ajal kui nutiseadmed on oma koha meie ühiskonnas sisse võtnud, jätkub arutelu meie laste vaimse tervise olulisest ja pidevast halvenemisest, mis hakkas süvenema siis, kui nutiseadmed muutusid kõigile kättesaadavaks. Näeme, et ühiskonnas on siiski hakatud mõistma nutiseadmetes peituvad ohte ja üha rohkem riike on asunud keelustama ja piirama sotsiaalmeedia kasutamist laste poolt.
Kuidas edasi?
Mida saame me sellises olukorras siis teha? Eelnevalt on välja toodud positiivseid näiteid erinevate riikide kaitsemeetmetest. Need meetmed ei ole tekkinud iseenesest, vaid sellele on eelnenud pikk ja järjekindel teavitustöö ning teadlikkuse kasv on viinud avalikkuse surve tõttu kaitsemeetmete kasutusele võtmiseni. Me ei saa raadiokiirguse võimalike tervisemõjude kaitsemeetmete rakendamisel olla eestvedajad ja eeskujuks teistele, kuid meil on võimalus võtta üle teistes riikides juba kasutusel olevad kaitsemeetmed, mis tagavad meie lastele tervislikuma õpikeskkonna.
Teaduse ajalugu on täis hoiatavaid näited, kus riskide eiramine ja alusetu tehnooptimism on endaga kaasa toonud ajas kuhjunud mõjude tõttu ulatuslikke kahjusid. Teadlikkuse tõstmine elanikkonna hulgas on osutunud riskide eitamisele tasakaalustavaks teguriks.
Artiklis esitatud erinevate riikide näidete varal mõistame, et teavituskampaaniad toovad kaasa teadlikkuse kasvu inimeste seas ning see on tõukeks kodanikualgatuse ja rahva tahet tagavate muutuste läbiviimiseks ühiskonnas.
Anti Kukkela
Saaremaa Vallavolikogu liige, arst
