Nimed on anonüümsuse tagamiseks varjatud, kuid inimesed on toimetusele teada.
Kas tahad lisada oma loo? Kirjuta meile: https://www.kiirgusinfo.ee/vota-uhendust/
————
Minu kogemus: Viimase 2-3 kuud tekkinud vilin kõrvades, keskndumisraskused, süda puperdab. Keha üldine enesetunne kehva.
Minu ema kogemus: Juba umbes 5 aastat terviseprobleemid: torked naha pinnal, mingid veidrad lööbed nahal, vilin kõrvades, süda puperdab, magada ei saa. Elukvaliteet olematu.
Ema on 2 korda elukohta vahetanud, müünud maja ja siis korteri linnas. Kolis maale, kus oli algul mõni aeg rahu. Nüüd ka seal samad teemad päevakorras. Algul keegi ei uskunud. Tänaseks on perearstidel info olemas. Diagnoosiks elektromagnettundlikkus.
————
Minu lugu on selline, et olen 45 aatane TTÜ-s õppinud ehitusinsener, kes on aastaid töötanud ehitusobjektidel ja büroos insenerina, kus telefon oli pea kogu aeg punane + pidev WIFI või netipulga kiirguses viibimine. Lisaks olen teinud palju nõustamisi ja konsultatsioone pikalt (tundide kaupa) mobiilside kiirguses olles, aga tänaseks enam seda teha ei saa.
Pea hakkab juba mõne minutiga valutama ja märku andma, et aeg on kõne lõpetada. Samuti kaasneb sellega ebaloomulik väsimuse, värinate ja apaatia tunne. Tunnen oma kehal juba aastaid täitsa füüsiliselt, et mobiiliga rääkimine on mu tervisele kahjulik ja ebameeldiv tegevus just sealt tuleva kiirguse tõttu! Oleks võimalik selleks kasutada palju väiksema kiirgusvõimsusega telefone või veel parem traadiga telefone, siis teeksin seda kindlasti!
Suurelt jaolt seoses mobiili jm el.magnetkiirgusega seadmete tohutu mõjuga mu tervise olukorrale olengi tänaseks (kuigi alles 45 aastaselt) pidanud suures osas lõpetama ehitusinseneri tegevuse, mille majanduslik kahju nii mulle endale kui ka Eesti riigile on suur. Seega on tänased rahva tervist kahjustavad kiirgustasemed ja neid lubavad piirnormid otseselt ka Eesti riigile ja majandusele kahjulikud.
Sellega aga see lugu kahjuks ei piirdu! Täitsa kriminaalne on minu arust aga el. magnet kiirgust levitavate antennide juures see, et inimesed (mina kaasa arvatud) on pidanud oma korter maha müüma ja oma kodudest välja kolima, sest pole soovi elada sisuliselt kiirgusmasti all, mis ka öösel ei lase ihul rahulikult välja puhata!
Olen mõõtnud nii öiseid ja päevaseid kiirgustasemeid ja need nt Pärnu linnas sageli ületavad ohutuid tasemeid tuhandeid ja rohkem kordi. Olles palju seda teemat uurinud, pean tänase seisuga ohutuks ca 0,001 mW/m2, mis on ka märgitud Austria normides. Pärnu linnas aga tuli suureks kurvastuseks tänaval mõõtetulemus 1-10, aga kohati isegi palju suuremate kiirgustasemeteni – enne kui sealt ära kolisin!
————
Minu sümptomid on kumin kõrvus ja kurnatus ning unehäired.
————
Mul on alates Tallinna kolimisest (u 4 aastat) unehäired, uni läheb ära juba 3-4 hommikul, keskendumisraskused, tunne et nagu kogu keha pinda torgitakse nõeltega, keskendumisraskused, väsimus, vilin on ka ilmunud viimasel ajal just, õnneks veel hooti, mitte pidevalt. Välja üldiselt ei maga. Meeleolukõikumised ja allergiad. Pinge peas, eriti otsmikul.
————
Mul on sel aastal Elisa poolt antud Huawei ruuter. Ning jah, siin kodus, praktliselt metsas, naabreid pole [Tallinnast 1,5 t sõitu]
Minu puhul on selge [EÜT sündroom]. Alguses kogemata jäid mõned ükskikud korrad wifi ruuter ööseks sisse, kui magama läksin, ja iga kord järgmisel päeval pea valutas terve päev. Siis olen paar korda ka meelega proovinud, et kindel olla ning 100% iga kord ainult siis kui ruuter ööseks sisse jääb, valutab mul pea terve järgmine päev.
Tere! Minu kogemus. Töötan kodus Pärnu kesklinnas asuva maja katusekorteris.
Elektromagnetkiirguse tundlikkusest annab märku uimasus ja keskendumisraskused, mälu probleemid, kuulmislangus, nägemishäire süvenemine.
Viimasel ajal ka uneprobleemid ja peavalud ja südame puperdamine, füüsiliselt tuntav rõhuv olek.
Olen kodus välja lülitanud WIFI teenuse ja katnud kaugloetavad arvestid, aga minu naabrite WIFI on mu ruumis endiselt tuntav. Tunnen füüsiliselt, kui pere nutitelefonid lähevad automaatselt WIFI vastuvõtu režiimile.
Kirjeldatud nähtustest ja rõhuvast enesetundest ja peavalust vabanen niipea, kui sõidan linnast eemale kiirgusvabasse piirkonda või paksemasse metsa. Tekib tuntav oluline vahe enesetundes.
Olen väga tervislike eluviisidega, sportlik ja üldiselt terve 47 aastane naine ja mul ei ole mitte mingeid ametlikult diagnoositud tervisehädasid- akadeemilise meditsiini sõnul olen 99,9% terve, kerge nägemislangus on ainuke diagnoos, mis väidetavalt on minu vanuses juba normaalne. Elektromagnetkiirguse tundlikkuse teemaga ei ole arstile pöördunud, sest avastasin häirete põhjused ise katse- eksituse meetodil.
Korter on müügis ja ootab vähemtundlikku uut omanikku. Jõudu meile kõigile!
————
Olen 38aastane naisterahvas, töötan TalTechi alal aadressiga Akadeemia tee …. Olen seal töötanud ligi aasta, peale umbes poolt aastat töötamist hakkas aeg ajalt nuusates veresegust tatti tulema. Otsest ninaverejooksu pole olnud, kuid aeg ajalt verine eritis ninast on muutunud tavaliseks. Pikemalt töökohast eemal viibides seda enamasti ei esine ja kuna varem pole sellist probleemi olnud, seostan seda töökoha kiirgusfooniga.
————
Ma ei tunne füüsiliselt [kohe] kiirguse mõju. Tean et see mõjutab mind ja pikaajaliselt suuremas kiirgusväljas olemine väsitab ja viib tuju alla. /—/
Aga ma tean kuidas digimaailm meid muudab nii vaimselt kui füüsiliselt, ja kiirgus ei ole ainus mõjutaja.
————
Ma ei saa nt HUAWEI internetipulgale ligi minna. Peas ja silmades hakkab kohe paha.
Need [kiirguse] neutralisaatorid, mis mul olid 2015.a. , ei aidanud. Praegu on mul paremad, aga viisin internetipulga kohe Tele2 tagasi. Mobiiltelefonidega olen osanud ohutult ringi käia. Mul on seal 2 neutralisaatorit peal, loen peamiselt SMS, räägin väga harva, hoides telefoni peast eemal. Ei kanna telefoni kaasas ega pane töötavat telefoni tasku.
Lisan veel juurde, et olen märganud , et ka peale traadiga telefoniga rääkimist on peas halb. Traadiga telefoni kuuldetoru juures mõõtsin elektrivälja tugevuseks 350-800 V/m.
(Praegu panen pea juurde suure tahhioniseeritud diski või neutralisaatori Gamma-7, kui räägin.) Kui kõrvaklapid on otsaga arvutis, on sama probleem.
————
Tere, Aitäh info eest!
Kiirgusinfo ja Olle tegemistega olen kursis. Kutsusin ta juba üle aasta tagasi koju mõõtma, kui mul oli kahtlus, et minu tervisehädades on süüdi akna taga kõrguv mobiilimast. Mul tekib kopsus veider tunne mastide läheduses, raske on hingata. Isegi kui autoga masti lähedalt mööda sõidan. Kui liiga kaua (al pool tundi) viibin masti läheduses, hakkab pea valutama.
Kalaranna tn ääres, Vana-Kalamaja tn lõpus, seal on ühe tühja ärihoone katusel kõrge mast. Kui masti kõrval elasin (kolisin Kalamajast äärelinna), siis käis pea väga korralikult ringi, tugevad lihasvalud olid, jalgade rahutus ja jalgade nõrkus, südame kloppimine. Enesetunne oli talumatu, see halvas kõik, ei olnud võimalik ka koduseid toimetusi teha, rääkimata millelegi keskendumisest. Mind aitas nõelravi, juba paari nädalaga muutusin vähem tundlikuks. Enne seda ei saanud mobiiliga üldse rääkida ega linnas ringi käia.
Kahjuks on netis, näit FB grupid, nii palju rumalaid inimesi, kes kogu seda võitlust naeruväärseks muudavad, seepärast olen ettevaatlik. Ja olen kogenud ka, et mind ei usu keegi. Ka mu enda abikaasa on umbusklik ja arvab, et ma kujutan endale ette seda.
————
Toon siia enda näite. Ma olen väga ülitundlik, seepärast tuli suht pikk kirjeldus. Praegugi seda kirjutades on põletav tunne kuklas, õlgades. Elan ülitundlikkuste tõttu eramajas, ent sümptomid ka ka kodus suur osa päevast ja aasta -aastalt läheb üldiselt kehvemaks.
Alates 2005. a aastast märkasin, et mulle tekitavad erinevaid terviseprobleeme elektrimagnetväljad ja raadiolained. Näiteks: mobiiltelefoni kasutamine,
teatud elektriväljad, elektriseadmed. Töötasin kesklinnas Tele 2 peamastist ca 150 m ülemisel korrusel.
Esialgu oli sellest raske aru saada. Eriti hulluks läks olukord mobiilse andmeside 2G tulekul ehk 2012: kui tulid kiirem wifi, juhtmeta internetti kasutavad nö seadmed ja arvutid.
Viibimine lähemal kui ca 30-40 meetrit andmesidet kasutavast seadmest (nt allalaadivast nutitelefonist) tekitab mulle erineva tugevuse ja kestusega sümptomid:
– valusid mõnes kehapiirkonnas, pearingluse, võimetuse keskenduda, unustamise, hingamise sügavuse vähenemise, sügeluse, tohutu väsimuse, südamerütmihäireid, puhitisi, iiveldust, kuklas lümfisõlmede valu jne;
– justkui põhjuseta tekib kohe ärevus, ka kurvameelsus, depressioon, enesekindluse kaob, stressirohket suhtlust enamasti ei talu,
– mõnikord organism nagu „kukub kokku” a’la šokiseisund.
Sümptomid kestavad sageli väga kaua – oleneb kui kaua olen tugevamas elektromagnetväljas olnud. Mida kaugemal seadmetest olen ja mida vähem neid on, seda parem (näiteks maal, eriti metsas, ka ujumas)
Juba n-ö 4G nutitelefonide tulekuga muutusid sümptomid tugevamaks ja saan senisest vähem käia kodust väljas. Näiteks ei saagi osade 4G nutitelefonide lähedal olla (isegi kui omanik seadmes midagi ei tee), ikkagi pean hoidma 4-10 m kaugusele, et tuntav krampikiskumine, pressimistunne peas vms kaoks.
Näiteks tekkisid pidevad peavalud, kui Telia käivitas mu koduümbruses ülikiire interneti, st ka kiirema wifi.
Alates kevadest 2022 kogen palju kõrvetavaid valusid peas, õlgades – 5G interneti mõju.
Minu ema kogemus: Uinumisproleeme tekitasid nt 1990. a paiku Eestis autode paigaldatud valvesüsteemid – elasime I korrusel. Ema vahetas lõpuks korteri. Nüüd emal juba palju aastaid tinnitus, halb enesetunne, energiapuudus, sageli ei saa magada jne. Eriti hull on olnud ca aastast 2016. Suvel ela suvilas, aga seal ka 2-3 a juba nii palju nutitelefone jms, et tekivad samad probleemid. Ema oli üle 70, kui hakkas aeg-ajal kaupluses töötama, kuna ei suuda kodus olla – niivõrd halb olla.
Minu laste kogemus: kes on kaksikud, õpivad põhikoolis, on märke EÜT sündroomist. Näiteks: põhjuseta närvilisus, kui ollakse nutitelefonidega klassikaaslastega koos oldud. Pojal uinumisraskused alates jaanuar 2019 – lahenesid kui palusin kõigil lastel klassis telefonid välja lülitada. Alates 1. sept 2019 kuni COVIDini, kui kehtestati kodusõpe, olid silmaalused mõlemal pidevalt sinakad.
Vaja oleks teada, mida EMFist mu lapsed peaksid vältima, et nad ei muutuks minusarnaseks haigeks. Juhtmeta netti/ nutiseadmeid lastel ma kasutada ei luba. Praegu oleme pingutanud, et maksta erakooli eest, sest seal kõigil lastel peavad olema telefonid lennurežiimis (õpetajad kahjuks kogu aeg juhtmeta internetis). Laste sellises kooli hoidmise vajaduse tõttu ei ole saanud me maale kolida.
————
Kirjutan sellest ajast, kui hakkasid tekkima esimesed tähelepanekud. 2007. aastal teadvustasin, et arvuti (laptop) kasutamine mõjub halvasti. Piisas ca pool tundi arvutis olemisest kui olin energiast täiesti tühi. Seda olenemata, kas saatsin maile või vaatasin meelelahutuseks videot. Võimalik, et selle tundlikkuse tekitas enne seda toimunud läbipõlemine.
Hiljem tagantjärele meenutades sain aru, et tegelikult hakkas see asi palju varem, kui töö juures arvuti ees pea väga uimakseks läks ja ei suutnud enam selgelt mõelda, lisaks sellele tohutu väsimus. Kui tegin tööd paberi ja pliiatsiga, siis sellised sümptomeid ei tekkinud.
Hiljem on tundlikkus süvenenud. Oli period, kus olin pidevalt üleväsinud olenemata kas tegin midagi või ei teinud. Ühel päeval läks nutitelefon katki ja hakkasin kasutama nuppudega telefoni. Enesetunde vahe oli väga suur, mis oli mulle üllatuseks. Hiljem olen mõistnud, et nutitelefonid on nagu arvutit, nende protsessorid töötavad pidevalt. Nüüdse tundlikkuse juures ei saa enam nuti telefonide läheduse s olla – kuigi need mõjuvad erinevalt. Kipub olema trend,e t mida uuemad ja võimsamad telefonid seda hullemini mõjuvad. Ehk siis nutitelefoni ei saa kasutada seetõttu juba palju aastaid. Sümptomid on spetsiifiline peavalu, pea uimakseks minek, kus ei suuda selgelt mõelda ja väsimus. Eriti raskelt mõjub, kui keegi teeb wifi hotspot´I telefoniga. Piisab viiest minutist, kui lähedal viibin ja olen täiesti maas omadega. Ma tehnilise poole pealt ei oska seletada vahet, aga telefonist tehtud hotspot mõjub kordi hullemamana, kui tavaline wifi (tõenäoliselt on neil tehniline lahendus erinev, kuna üks on ajutine lahendus, teine pikaajaline).
Wifist
Aastate jooksul olen siis katseeksituse meetoil aru saanud, kuidas üksvõi teine asi mõjub. Pean tunnistama, et üksik wifi ei oma olulist mõju st ei tunne erinevust, kui foon on puhas. Samal ajal kui pean ööbima kortermajas, kus on näiteks juba 5-7 wifi võrku, siis seal ma enam magama ei saa jääda. Süptomid on kerge ärevus, sisemine kuumatunne. Ja loomulikult une puudumise täielik frustratsioon ja kurnatus. Unega mul muidu probleeme ei ole, jään kiiresti magama nii kodus kui võõrastes kohtades.
Linnas on raske, sellepärast et kumuleeruvad erinevad väljad mitmekordsed wifif, mobiili operaatoriote erinevad saatjad. Päeval võib sellega enam vähem toime tulla, kui just ei satu monad kohta, kus on erinevate operaatorite saatjad koos. Näiteks Tartus on üks Rimi pood kesklinnas, kuhu enam ei tahtnud minna, kuna see foon on nii tugev, et kohe tekivad kiirgusest tulenevad sümptomid. Eripära on seal tõenäoliselt see et see pood on keldrikorrusel ja tõenäoliselt muidu võrk ei levi – on sinna pandud lisaks erinavate opraatorite saatjaid.
Kui kirjutasin, et päeval saab võib-olla veel linnas hakkama, aga see eeldab et öösel saab välja puhata. Viimane polnud aga tänu erinevatele võrkusele võimalik ja pidev väsimus tekitas kurnatuse. Ei saanud enam normaalsest toimida ega tegutseda. Seetõttu olin ligemale aasta tagasi kolima linnast ära, et saaks elada normaalset elu, kus saab välja magada ja tegutseda. Uus kohas, mis on linnast eemal eramajas, enam selliseid probleeme ei ole.
Kuna olen seda jälginud nüüd rohkem kui 12 aastat, siis saan kindlalt öeda, et see ei ole psühholoogiline probleem. Pigem on see midagi, mille all vaevlevad (uneprobleemid, pidev väsimus, peavalud, jõuetus, masendus, tahte puudumine) palju rohkemad inimesed, kuid ei oska seda seostada millegagi mida silmaga ei näe. Midagi, mis on muutunud meie “normaalseks “ keskkonnaks.
Samuti on raskendatud ühistranspordis sõitmine (pean silmas pikmamaaliine) kus tavaks on saanud arvutite kasutamine, hotspoti tegemine internetiks. Peale koduvaid kogemusi, kus jõuan täiesti kurnatuna sihtpunkti olen hakanud ühistransporti vältima. Ka arvutik asutamine tavalisel viisil ei ole võimalik. Peale aastate pikkust otsingut ja katsetamist, küll videoprojektorite, küll vanade tahvlitega (millel reeglina on kiirgus väiksem) olen jõudndu lahenduseni, kus distansilt (paari meetri kauguselt ) saan lühiajaliselt arvutit kasutada .
Ei pea vist juurde lisama, et kõik see raskendab oluliselt töö tegemist, liikumist ja täisväärtusliku elu elamist. Ehk et kui see on muutunud nii raskeks juba praeguse 4G juures, siis mul on väga suur mure, mis hakkab siis toimuma kui 5G tuleb. Oluline on ka juurde lisada, et kui inimene ei otseselt ei tunne, et kiirgus on, ei tähenda, et see kõrgenenud kiirgusfoon talle mõju ei avalda. Mõju avaldab ikka aga seda ei pruugi lihtsalt kohe tunda. Olen seda tähele pannud, kui olen jälginud teiste nn mitetundflike käitumist sellistes kohtades.
Ehk et asi on tõsine viimane aeg on seda ohufaktorit tõsiselt võtma hakata, seda piirama. Paljud uuringud on ju välja toonud selle kahjulikkuse, samuti on mobiiiltelefoni tootjad teadlikud mobiiltelefonide ja ajuvähi seostes. Miks siis see arusaamine nii kaua aega võtab? Ja kui kaugele see peaks minema, et oleks selgus, et selline foon on inimesele ohtlik?
————
Esimesed „mälestused” kiirgustundlikkusest on mul büroost, kus töötasin. Märkasin, et just seal kirjutuslaua taga istudes hakkab mul halb – nägu hakkab kuumama ja õhetama, rinnus tekib selline hõre tunne… nagu süda puperdaks, õhupuudus. Siis tekivad neuroloogilised sümptomid: muutun närviliseks, ei suuda keskenduda, lõpuks ei suuda enam normaalselt mõeldagi. Mujal sellist asja polnud. Mu laual oli juhtmeta lauatelefon ja büroos oli neid palju veel. Siis ma veel ei teadnud, et nende baasjaam kiirgab pea sama palju kui väike mobiiliantenn. Muidugi oli büroos ka wifi. Ja varsti märkasin mõni maja eemal katusel päris mobiiliantenni, mis paistis otse minu tuppa – ma arvan, et vähem kui 100m kaugusel. Selleks ajaks oli õnneks infot juba piisavalt palju minuni jõudnud ja oskasin otsi kokku viia – sain aru, et just elektromagnetkiirgus on see põhjus, miks end seal halvasti tunnen. Sain korraldada õnneks oma elu nii, et viibisin seal büroos edaspidi ainult lühikest aega, kuni lõpuks lõpetasin üldse selle töösuhte. Ja sellest ajast jälgin väga oma enesetunnet, mis annab märku, kui minu läheduses on liiga kõrge kiirgusfoon – tunnen ära wifi, nutitelefonid (ka siis, kui need lihtsalt on jõudeolekus minu lähedal), mobiiliantennide kiirguse. Ja see on selline tunne, mida ma eelistan vältida (needsamad sümptomid, mida eelpool kirjeldasin) – seetõttu olen kolinud linnast ära, kus kiirgusfoon on madalam ning igal hetkel on võimalus end maandada looduses.
Kui meie kodu lähedale paigaldati mobiilimast ning lülitati sisse selle küljes olevad antennid, siis ei saanud me abikaasaga terve öö magada (tema on samuti kiirgusele tundlik) . Pärast seda tegelesime põhjalikult kodu mastipoolse seina varjestamisega ja vähemasti saime mõne aja pärast oma rahuliku ööune tagasi. Aga kiirgusfoon on endiselt liiga kõrge, kui arvestada selle valdkonna asjatundlike teadlaste soovitusi. Ja teine probleem on kaugloetav elektriarvesti, mis ei tohi olla kohustuslik! Pärast selle paigaldamist muutus meil koduseinte vahel olemine üsna talumatuks – taas see kuumatunne, südame pekslemine ja närvilisus. Uurisime võimalikke põhjuseid ja avastasime saastelektri (dirty electricity) teema, mida tõestas ka mõõtur – saastelektri tase oli tõesti väga-väga kõrge. Leidsime vastavad filtrid, mis saastelektrit neutraliseerisid ja nendega saime kodu taas elamiskõlblikuks. Filtrid olid meil seinas aastaid, kuni vahetasime kogu majas elektrijuhtmed varjestatud kaablite vastu.
Täna kasutan minimaalselt mobiiltelefoni (endiselt on mul 2G NOKIA nuputelefon), kodus on juhtmega lauatelefon ja kaabliga internet. Aga samamoodi jälgin ka koduelektroonikat – näiteks veekeetja, elektripliit, pesumasin jms – et nende töötamise ajal ma liiga lähedal ei viibiks. Tean, et isegi kui ma ei tunne kohe mõju, siis see ei tähenda, et mõju puudub – kuid seadmetele kehtivad ohutusnõuded ei kaitse inimest, vaid tuleb ise olla teadlik.
