Rotikuningas

Pilt: http://www.publicdomainpictures.net/pictures/180000/velka/king-rat.jpg
Kui rottide ühiskond avastab rotikuninga, siis ta lahkub. Meie oleme inimesed. Ja meil pole kuhugi minna.

Parasiitide kari, kes on meile tuttav kui maailmavalitsus, globaalne eliit, sionistid, bänksterid, hallitus, vähkkasvaja jne, keda ühendab nn satanistide sekt, on omandanud juba ammu tehnoloogia, kuidas inimest muuta loomaks – põhimõttetuks, südametuks, hingetuks. Nad on mitusada aastat lihvinud seda meisterlikkust oma kaashõimlaste-kaaskannatajate peal. Lihviti teravaks ja XX sajandil hakati kasutama seda laialdaselt, tuues ühiskonna tervislikku ja moraalsesse-eetilisse plaani sisse niinimetatud rotikuningaid.

Üksteise järel algas suurtes tugevates riikides degradatsioon ja need kõik muutusid järk-järgult tarbimis(lits)ühiskondadeks (потребл/ядей), kus öeldi lahti tõest, traditsioonilistest väärtustest. Selle koletusliku, deemonliku toime tulemusi näeme täna kõikjal maailmas. Ja esmajärjekorras nn tsiviliseeritud riikides. Sellest hetkest, kui see märgistatud koletis sai endale tuule tiibadesse või kabjad alla – ehk võimu, on see protsess pöördumatu. Ja areneb eksponentsiaalselt.
Soovitan lugeda artiklit tähelepanelikult, kus ma põhjalikult avan inimlikkuse kaotamise tehnoloogia olemuse. Kuni me kõik ei tunnista endale, et meid valitsevad ROTID, kelle jaoks me oleme vaid liha, ei õnnestu meil mitte midagi muuta. Ja põgeneda pole meil kuhugi. Kuna seoses “toidubaasi” järsu vähenemise ja “kuningate” arvu kasvuga kahanevad põgenemise võimalused nullini.

Ausalt öeldes ei näe ma võimalust neist vabaneda… ilma suure verevalamiseta… väga suure. Kuid selleks me olemegi inimesed, et surmaohu hetkedel ühineda ja arukate ajurünnakutega leida lahendus ning töötada välja tegutsemise algoritm. Loodan, et veel pole hilja.

Käesolev olukord on loodud tehnoloogiaga, mida teatakse ka nime “rottide kuningas” all. Selle tehnoloogia ülesandeks on lõhkuda olemasoleva sotsiaalse struktuuri peamised sõlmed, nähtamatud alusbaasid ja sotsiaalsete konstruktsioonide tugisambad. Luua ühiskondlik killustatus, kus igaüks on vaid enda eest väljas ja puudub mõiste “oma”. Selle saavutamiseks tuleb lõhkuda moraal. Murtud moraali näitajaks on käitumine, kus omad reedavad omasid.

Selle tehnoloogia olemust saab selgitada eredalt rottide näitel. Need loomad eristuvad oma erakordselt tugeva elujõulisusega. Selle elujõulisuse aluseks on sotsiaalne ühtekuuluvus. Rotid on erakordselt sotsiaalsed loomad. Nad ajavad koos asju, abistavad üksteist, kaitsevad ja võimaluse korral toovad ära haavatud. Rotid tajuvad end ühtse organismina ja ka käituvad nagu üks organism. Nad vahetavad kiiresti informatsiooni, hoiatavad koheselt lähenevast ohust ja annavad edasi kaitsealaseid oskusi. Sellises käitumises puudub omakasu. Kaitsemehhanismil on moraalne olemus.

Üks kõige tõhusamaid viise, kuidas rottidega võidelda, põhineb nende kaitse hävitamisel. Kuna rottide kaitse aluseks on moraal, siis meetod põhinebki moraali hävitamisel. Kõigil ei õnnestu moraali lõhkuda. Kuid võib murda üksikutel ja ka see ei õnnestu kohe. Murtakse tasapisi. Selleks luuakse tingimused, kus ratsionaalne loogika omandab otsustava tähtsuse. Peaasi on sundida rotti tegema esimest sammu – tegu, mis varem oli absoluutselt tabu.

Seda tehakse järgmiselt. Võetakse suurem ja tugevam rott, hoitakse teda kaua näljas ja siis visatakse tema puuri just tapetud rott. Pärast mõningast mõtlemist sööb ta oma surnud venna ära. Ratsionaalne loogika soovitab: sellest ei saa enam asja – see on toit. Temal on ükskõik, kuid mul on vaja ellu jääda. Niisiis, peab sööma.

Teisel korral tõstetakse kõlvatuse latti juba kõrgemale. Puuri visatakse vaevu elus loom. Uus “toit”, kuigi peaaegu surnud, kuid siiski veel elus. Jälle suunab loogika ratsionaalset otsust. Ta on niikuinii surnud, kuid minul on vaja elada. Ja jälle sööb rott omasuguse, kuid nüüd praktiliselt elusa.

Kolmandal korral visatakse puuri täiesti elav ja terve, kuid nõrk rotike. Tugeval rotil lülitub taaskord sisse ratsionaalse loogika algoritm. Süüa pole nagunii midagi, kinnitab ta endale. Mis kasu sellest, kui me mõlemad hukkume? Las tugevam jääb ellu. Ja tugevam jääbki ellu.

Väärib märkimist, et iga korraga kulus rotil otsuse tegemiseks järjest vähem aega. Tema amoraalsuse tase kasvas pärast igat söömist. Mõne aja pärast ei mõelnud rott enam üldse. Ta nägi oma kaaslastes vaid toitu. Vaevalt visati tema puuri uus rott, kui ta kohe ründas seda ja sõi ära. Alates sellest hetkest, kui ta enam üldse ei mõelnud, kas süüa või mitte, oli tema moraal murtud. Järgmisena lasti ta tagasi ühiskonda, kust ta kunagi võeti. Kuid see ei olnud enam seesama rott. See oli juba olend ilma ühegi moraalitunnuseta. Oma tegevustes juhindub ta ainult egoismi loogikast. Kuid teised ei tea seda. Nad võtavad ta vastu ja usaldavad teda täielikult.

Olendile, kes välimuselt sarnaneb rotiga, tuleb üsna kiiresti pähe mõte: miks otsida kusagilt kaugelt toitu, kui seda on piisavalt ka lähedal – sooja ja värsket. Ratsionaalne loogika määras tegevuse iseloomu. Rotiõgija valis välja pahaaimamatu ohvri ja sõi ta ära.

Üsna varsti jõudis ta järeldusele, et parim variant ei ole avalikult rünnata ja õgida, vaid seda tuleb teha avalikkuse eest varjatult. Järgmine kord meelitas ta ühel või teisel ettekäändel oma ohvri kõrvalisse paika ja sõi ta seal ära.

Kui rottide kogukonnale sai selgeks, et nende hulka on siginenud hunt lambanahas, lahkusid nad sellest kohast. Kusjuures, lahkusid nad sajal juhul sajast. Loomad justkui kartsid nakatuda moondunud roti mürgise fluidumiga. Nad kartsid saada samasuguseks. Nad tajusid instinktiivselt, et kui nende teadvus omandab uue “seadistuse”, siis tekib ilma piduriteta ühiskond, reeturite ühiskond, tarbijate ühiskond. Amoraalsuse atmosfäär hävitab sotsiaalse kaitsemehhanismi ja kõik hukkuvad.

Isegi rotid ei taha elada kodanikuühiskonnas, mis on üles ehitatud pidevale sõjale üksteise vastu ja mis rebib terviku paljudeks osadeks. Rotid on inimestest targemad. Juhul kui rottide eliit nakatub egoismi ratsionaalse loogikaga, siis lähevad ülejäänud rotid õigustatud kartusega teise kohta.

Rotte päästab inimlikus mõistes sellisest moondumisest vabaduse puudumine. Sellise võimsa intellekti puudumine, nagu on inimesel. Nad juhinduvad instinktidest. Instinkt määratleb, et peamiseks ühiskonna väärtuseks ei ole toit ja isegi mitte üksiku roti elu – vaid selleks on moraal. See ongi vundament, millele on üles ehitatud mis tahes sotsiaalne struktuur. Oma ühiskonna terviklikkust kaitstes liiguvad nad eemale nakkusallikast. Säilitades ühiskonna  vundamendi, säilitavad rotid ühiskonna terviklikkuse koos traditsiooniliste väärtushinnangute skaalaga, mille tulemusena säilitakse ka liigina.

Inimühiskonna hävitamine viiakse täide, kasutades “rotikuninga” tehnoloogiat. Kogu löök suunatakse moraali hävitamisele. Kõikide vahenditega kõrvetatakse välja mõiste “omad”.

Tarbimisühiskonnas õpetatakse, et omasid pole olemas. Kõik on võõrad, kõik on potentsiaalne toit. Kõige optimaalsem toit on need, kes on sinu lähedal ja kes peavad ennast sinu lähedaseks. Ja kes ei kahtlusta, et tegelikult oled sa rotikuningas. Nad usaldavad sind, kuid sa paned nad nahka.

Selliseid rotikuningaid tekib kaasaegses ühiskonnas järjest juurde. Need on kõige kohutavamad kiskjad. Nad ühinevad grupeeringutesse ja näevad ülejäänud inimestes vaid toitu. Olles avastanud tõe, et isikliku õnne saab rajada kellegi õnnetusele, tegutsesid nad algul avalikult – inimesi “söödi” avalikult. Seejärel nad mõistsid, et parim viis oma liigikaaslasi süüa, on oma tegevust ilusate üllaste sõnade looriga varjates.

Ekraanidelt voolab ojadena lubadusi ja üllaid kõlavaid sõnu vabadusest ja võrdsusest. Algusest peale ei ole “kuningad” kavatsenud oma lubadusi täita. Nende jaoks on see vaid vahend toidu ligimeelitamiseks. Nad tormavad ühiskonna sõlmpunktide juurde, et siis ilusate sõnade varjus omasid süüa. Aastatega on nad kogunud jõudu, muutudes üha võimsamaks, salakavalamaks ja ohtlikumaks. Nende peamine oht seisneb selles, et väliselt ei erine nad tervetest ühiskonnaliikmetest. Nad on õppinud end maskeerima nõnda, et näevad välja paremad kui ausad kodanikud. Aga kui sa ei kuula nende sõnu, vaid vaatad nende tegusid, siis pole raske mõista nende olendite tõelist olemust.

Väike “rott”, kes tegutses kriminaalmaailmas, arutles, et näe, lamab purjus mees, taskus raha. Vahet pole, kes selle raha võtab. Kui nii, siis – miks mitte mina? Ja võttiski salaja raha. Seejärel võttis poolpurjus inimeselt. Selgitus oli teistsugune: nagunii ta joob raha maha, kuid mul on vaja raha õige asja jaoks. Seejärel jõuab ta järeldusele – kuna kõigile raha nagunii ei jätku ja kõik elavad halvasti, siis las tugevam jääb ellu. Edasi valis ta omale ohvri, lõi talle vastu pead ja röövis paljaks. Moraali puudumise korral ei saa selle loogika vastu vaielda.

Äris lõi selline loogika mõtteviisi, et inimese võib vallandada, visata tänavale. Mõttekäik on selge – kui ei viska, lähen ma pankrotti ja lõpuks on ta ikkagi tänaval. Ja mina ühes temaga. Kuna ta nagunii satub sinna, siis parem juba ilma minuta. Ja töötaja vallandati.

Teine etapp – lase inimesel töötada, kuid palka ei pea talle maksma. Muidu laostun ja kõik satuvad tänavale. Kuid nii jääb firma alles. Ja algas teadlik palgamaksetega viivitamine.

Kolmas etapp – näiteks hakkas ettevõtja teadlikult tootma ebatervislikke tooteid. Kui ma hakkan mõtlema võõrastele saatustele, lähen pankrotti. Las nad ise mõtlevad enda peale. Tema jaoks olid liigikaaslased ei midagi rohkemat kui soe elus liha, mis ise suhu ronib.

Samamoodi arutlevad poliitikud. Esimene murdumine ehk laiba söömine on lubada midagi, mille täitmine pole kindlasti võimalik. Loogika – kui sa ei luba kolme asja, siis sind ei valita. Valitakse keegi teine ja sinust hullem, kes lubab kõike, mis sülg suhu toob. Kuna mõlemal juhul saab ühiskond petta, kuid ühel juhul leiad sina ennast lollide seast, teisel juhul aga valitute hulgast, siis las jääda teine võimalus.
Teise etapi moraali murdumise analoog ehk poolsurnud liigikaaslase söömine on oma parteis kohtadega kauplemine. Loogika on ka selge, sest valimisteks on raha vaja. Kui mängida siin kooliplikat, võtavad raha konkurendid. Kokkuvõttes võtab nagunii keegi raha ja igal juhul  keegi ka valitakse. Kuna see on vältimatu, siis on parem, kui raha võtan mina kui et keegi teine.
Kolmas etapp – elusa ja terve liigikaaslase söömine ehk lobitöö ühiskonda kahjustavate seaduste läbisurumine. Loogika on sama. Kui sa keeldud osalemast ühiskonna otseses röövimises, siis röövivad seda teised. Kannibalistlik seadus surutakse läbi nagunii ja mis vahet, kelle kätega see tehtud saab? Parem siis juba minu kätega.

Tänane poliitiline avalik sektor kujutab endast rotikarja viimast etappi. Neil ei ole enam miski püha, ei midagi isiklikku, lihtsalt äri. Ja see protsess ei saa peatuda. See vaid täiustub, alludes ratsionaalsele loogikale.

Samuti lagundasid riigiametnikud järk-järgult ratsionaalse loogikaga moraali. Esialgu paljud kõhklesid, kui neile raha pakuti. Nõukogude mentaliteet, et see on alatu, veel töötas. Siis hakati kutsuma altkäemaksu teise nimega, mis kõrvaldas refleksi sõna “altkäemaks” peale ja protsess oli alanud.

Nüüd ei võtnud altkäemaksu enam keegi. Nüüd kõik “pistsid nutsu taskusse”, “noppisid füüri” ja “sebisid klotsi”. Nüüd polnud nad enam vargad, vaid lugupeetud ühiskonnaliikmed, kes kasutasid “võimaluste akent”. Siis juhtus halvim – vaikides ja ühiskonna eest varjatult see legaliseeriti. Inimene võis kaubelda oma auga. Ühiskond usaldas talle ühiskassa, kuid tema jagas seda altkäemaksu eest kiskjatele. Korralik naine keeldub ettepanekust astuda raha eest seksuaalvahekorda. Tarbimisühiskonna ametnikud, äritsedes ühiskondlike hüvedega, langevad allapoole naistest, kes müüvad oma keha. Nood kauplevad vähemalt omaga, teised võõra omandiga. Üldiselt kutsutakse seda “asjalikuks lähenemiseks elule”.

Mingil hetkel oli see jõudnud punkti, kus tehti ettepanek seda ametlikult tunnistada, öeldes, et haldussektoris on tekkinud turg oma reeglite ja hindadega. No ja kui juba nii, siis miks mitte seda seadustada? Lihtsamalt öeldes, see oli ettepanek legaliseerida riigivargus ja korruptsioon ning legaliseerida need koos prostitutsiooniga. Nagunii kõik teavad, et see on olemas! Tol korral lükati kõigi kolme legaliseerimine kõrvale, kuid kuna lagunemise protsess jätkub, siis kõik muutub…
Näiteks südametunnistus, sest müümise hetkel see haihtub.

Esimene etapp – murda avalike teenistujate moraal – neile pakutakse altkäemaksu tänuna täiesti legaalse, kuid näiteks kiiremini tehtud töö eest.

Siis pakutakse “süüa poolsurnut”. Seda esineb kahemõtteliste tellimustööde täitmisel. Näiteks andes eelarvelist rahastust mõnele koolile, võetakse eraldatud summa pealt protsent. Loogika on sama – keeldute teie, nõustub keegi teine. Siin teenid ju ise raha ja ka lapsed saavad kasu.

Kolmas etapp – “elavate ja tervete söömine”. Heategevuse ettekäändel tehakse ettepanek varastada näiteks haigetele mõeldud raha. Skeem tundub väliselt väga üllas ja palju see kopikas ikka kahju teeb. Kuid teadjad said juba kõigest aru. Jälle sama loogika – kui sina ei võta, saab teine selle raha omale. Parem ei hakka sellest kellelgi, eelarvest lõigatakse nagunii, kuid sina jääd lollide hulka.

Rotikuningad, kes on läbinud kõik loogikaringid, on paisatud ühiskonda. Nad näevad oma rahvas vaid toitu. Söömine meeldib neile ja nüüd näitavad nad ise üles initsiatiivi. Isu kasvab, tehnoloogia täiustub, rotid jagunevad grupeeringutesse, millede vahel tekib konkurents.

Et oleks arusaadav, siis nende grupeeringute liikmed ei loe kaasosalisi omadeks. Omasid seal põhimõtteliselt olla ei saa. Need partnerid lihtsalt aitavad üksteisel kaasmaalasi õgida.
Kohe, kui partner on nõrgenenud, õgitakse ta endiste partnerite poolt. Ei, isegi mitte endiste. Õgija ja õgitav jäävad endiselt partneriteks. On alanud isegi uue moraali juurutamine. Nagu näiteks – pole mõtet minu peale solvuda, ise oled süüdi, et lasid lõdvaks – mina lihtsalt kasutasin seda ära. Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri!

Uued tingimused loovad uue loogika. Partnerlus viib nõrgema õgimiseni, sõltumata sellest, kes ta on – kasvõi lihane vend. Rotid jäid eluaegseteks partneriteks, kuni surmani. Kui nõrgenenud partneril, kellega otsustati maiustada, õnnestus siiski vaatamata tõsistele haavadele põgeneda, hakkas ta rotikuningate kohta tõde päevavalgele tooma, pestes musta pesu avalikkuse ees. Sellega lootis ta taastada oma status quo endises kohas. Mõnedel see õnnestus ja ta võeti tagasi “puuri”, nagu poleks midagi juhtunud. Noh, mõelda vaid – tahtis mind nahka panna, kuid mina ei andnud alla. Nüüd istume jälle koos ja mõtleme, kuidas kedagi ära süüa ja jälgime üksteist, ehk on partner nõrgenenud – ehk saaks ta nahka panna. Piiravaks teguriks on vaid partneri tugevus ja tema  pidev valmisolek sind nahka pista.

Meie poolt maalitud pilt on vaid praeguste tavade kahvatu peegeldus. Kuni inimesed võtavad puhta kullana selliseid sõnu nagu “vabadus”, “õnn” ja “võrdsus”, kuni “töödeldakse” valijaskonda, käiakse valimistel ja osaletakse oranžidel revolutsioonidel, loovad inimesed ise enda teadmata süsteemi, mis toodab rotikuningaid. Ühed inimesed õgivad täna teisi. Avalikult või pettusega – tehnoloogia on siin teisejärguline. Peamine – see on otsene kannibalism. Jah, need, kes on üleval, ei määri end isiklikult verega. Ainult madalamate tasemete rottide seas käib otsene kaaslaste röövimine. Kõrgemal tasemel toimub kaudne kannibalism, mis on samuti kannibalism. Ja juba sellisel määral, et alumised võivad sellest vaid unistada. Raha, mis saadakse ülalkirjeldatud viisidel, tähendab tegelikult võõrast muret, kannatusi ja surma. Kui rott läigib rasvast, tähendab, et keegi on kaotanud elu. Nii võib vaid tunduda, et nõrgemad jäid ilma ainult oma rahakotist. Ei, need protsessid viivad ühiskonna kõige nõrgemate liikmete füüsilise surmani. Veenduda selles pole keeruline, kui vaadata sündide ja surmade dünaamikat.

Venemaa on rotikuningate võimu all välja suremas.

***

Allikas: http://pandoraopen.ru/2017-03-15/kogda-krysinoe-obshhestvo-obnaruzhivaet-krysinogo-korolya-ono-uxodit-my-lyudi-i-uxodit-nam-nekuda/