Nähtamatu oht – tehnoloogiast tulenev kiirgus

0
5796

Oleme täna jõudnud olukorda, kus tehislik elektromagnetkiirgus saadab meid igal sammul. Seda tekitavad mobiiliantennid, mobiiltelefonid, wifi, elektroonilised kellad, beebimonitorid ning isegi nii igapäevased ja süütuna näivad kodumasinad ja seadmed, sealhulgas külmik, veekeetja ning koguni juukseföön. Teadusuuringud, mida on praeguseks kogunenud juba tuhandeid, väidavad aga juba enam kui 40 aastat, et selline tehiskiirgus on elusorganismidele kahjulik. Sellest nutimaailma nähtamatust ja vähem selgemini tajutavast pahupoolest aga eriti ei räägita ning paljud ei tule selle pealegi, et nad ise ja nende lähedased viibivad pea pidevas ohtlikus kiirgusväljas või et nii mõnelgi nende justkui fantoomhaigusel on tegelikult reaalne põhjus: elektromagnetväljad.

Inimene kui elektromagnetiline olend

Sageli kuuleme tehiskiirguse kahjulikust mõjust rääkides vastuargumenti, et ka Maa ja Päike ju emiteerivad kiirgust, kuid siin on oluline vahet teha, et viimaste puhul on tegemist loodusliku ja meile loomuliku kiirgusega, tehisliku kiirguse puhul aga meile ohtliku ning võõra laenguga, mida meie organism ei tunne ja millega ta ei oska ega suuda toime tulla. Inimene on elektromagnetiline olend, meie kehas on pidev elektrivool, kõik rakud ja aatomid loovad elektromagnetvälja, kõik rakud suhtlevad omavahel elektromagnetiliste sagedustega, igal organil on oma spetsiifiline bio-elektromagnetväli. Lühidalt öeldes – meie keha töötab bioelektril, mitte midagi ei toimu kehas ilma elektromagnetilise laenguta. Ning samamoodi nagu elekter, mis liigub läbi metalltraadi, tekitab traadi ümber magnetvälja, tekitab elektrivool keha ümber magnetvälja. Me teame, et peenhäälestatud tehnoloogiat tuleb tugevate väljade eest kaitsta, sest see võib süsteemid tuksi keerata. Miskipärast on aga paljudel raske mõista, et inimene on veelgi peenhäälestatum olend ning on täiesti vältimatu, et võõrad, tehislikud väljad ja sagedused selle toimimist häirivad, seda enam, et võrreldes loodusliku kiirgusfooniga on täna meie ümber olev elektromagnetväli 1015 – 1018 korda tugevam – ning selline hüpe on toimunud vähem kui inimese eluea jooksul. Kas me oleme suutelised sellise keskkonnamuutusega kohanema? Teadlased kinnitavad, et ei.

Lapsed on kõige kaitsetumas seisus

Nutividinate psühholoogilistest ja ka hormonaalsetest negatiivsetest kõrvaltoimetest (nt uneprobleemid ehk melatoniini tootmise vähenemine, mida põhjustab ööpäevarütmi häirumine ja ekraanidelt kiirguv sinine valgus) räägitakse juba üpriski palju, kuid samas püüdleb meie koolisüsteem endiselt „ülinutikaks“ – seda täielikult teadust eirates, kuna uuringud näitavad, et nutividinad teevad meid hoopiski rumalamaks ja ka füüsiliselt haigeks. Paraku on just lapsed ja veelgi enam looted kõige enam ohustatud, sest nad kaaluvad vähem, sisaldavad rohkem vett ning nende pealuu on õrnem ja õhem, mistõttu neeldub lastes samas kiirgusväljas olles kordades enam kiirgust kui täiskasvanuis. Seetõttu on laste vähki haigestumise risk suurem (peiteaeg võib olla isegi kuni 20 aastat, st haigus võib avalduda ka alles täiskasvanueas) ning kiirgus takistab nende aju normaalset arengut, mis võib omakorda põhjustada autismi, keskendumishäireid, õpiraskusi jne. Wifi kasutamine lasteaedades ja koolides on kõrgendatud ohuks eriti just laste ja seal töötavate rasedate naiste loote tervisele. Alates käesoleva aasta septembrist ei tohi näiteks Prantsusmaa põhikoolides kasutada mobiile, ka mitte vahetundide ajal, ning põhikoolides tuleb wifi välja lülitada kohe, kui seda ei kasutata. Prantsusmaa lasteaedades on wifi aga sootuks keelatud.

Mobiilikiirgus tekitab vähki

2011. aastal nimetas Maailma Terviseorganisatsioon raadiosageduslikud elektromagnetväljad (RS EMVd) võimalikuks kantserogeeniks, tänaseks on aga teadlased üle maailma veenvalt tõestanud, et RS EMVd on kindel kantserogeen. Viimased suurimad läbimurded ses vallas tulid värskete üle 10 aasta väldanud USA Riikliku Toksikoloogia Programmi ning Itaalia Ramazzini Instituudi uuringutega. Need kaks suuremahulist ja pikaajalist uuringut jõudsid eraldiseisvalt sarnaste tulemusteni: pikaajaline mobiili kasutamine suurendab pahaloomulistesse ajukasvajatesse (glioom) ja südamekasvajatesse (švannoom) haigestumise riski. Need tulemused kinnitasid Rootsi teadlaste, eesotsas prof. L. Hardelliga, juba varasemaid avastusi, et neil, kes üle 10 aasta räägivad mobiiliga rohkem kui 30 minuti päevas, suureneb oluliselt glioomi ja akustilisse neuroomi haigestumise risk. Eriti suur vähirisk on noortel, kes hakkavad mobiili kasutama enne 20ndat eluaastat.

Veel tasub tervisemõjudest välja tuua üha igapäevasemaks muutuvad õpi- ja keskendumisraskused ning mäluhäired, psühho-neuroloogilised kõrvalekalded (unetus, ärevus, depressioon, kalduvus enesetapule, agressiivsus jne), suguorganite kahjustused ja viljatus, DNA kahjustus, üldise heaolu langus jne. Kasvav hulk teadusmaterjali näitab, et kiirguse negatiivne mõju laieneb ka loomadele, putukatele, taimedele ja keskkonnale.

Mõned inimesed on kiirgusele tundlikumad

Aina rohkem räägitakse elektroülitundlikkusest – on inimesi, kes ei saa olla kiirgava tehnoloogia läheduses, mõned ei saa kasutada mobiili, kuna see tekitab väga ebamugava enesetunde kuni talumatu peavalu või ninaverejooksuni, mõned ei kannata viibida wifiga ruumis, mõned ei saa enam magada pärast seda, kui neile paigaldati kaugloetav arvesti või kodu lähedusse mobiiliantenn, mõned tunnevad kaugelt ära, kui läheneb elektriauto.

Sageli ei oska kiirguse mõju all kannatajad oma sümptomide põhjusena näha kiirgustundlikkust, vaid otsivad abi erinevatest ravimitest, halvendades niiviisi oma olukorda veelgi ja lükates võimalikku tervenemist edasi – kuna tervenemise võib tuua eelkõige ainult kiirgusekspositsiooni vähendamine.

Elektroülitundlikkust on pikka aega peetud psühhosomaatiliseks häireks, kuid täna on võimalik seda seisundit juba ka meditsiiniliste analüüsidega diagnoosida ning seega on tõsiasi, et elektroülitundlikkus on tõepoolest reaalne seisund ning aina rohkem arste võtab sõna sellise seisundi all kannatavate inimeste kaitseks.

Kehtivad normid ei kaitse inimeste tervist

Mõistagi on igas riigis oma elanike kaitseks kehtestatud kiirgusnormid, kuid tänaseks on teaduslikult tõestatud, et enamik kiirgusfooni reguleerivatest piirnormidest ei ole adekvaatsed. Nimelt näitavad teadusuuringud selgelt, et ka lubatud normist väiksem kiirgus on tervisele, nagu ka keskkonnale, kahjulik. Sellest ajendatuna pöördus 190 (tänaseks 237) teadlast 2015. aasta kevadel ÜRO poole (eestikeelne kokkuvõte), et kehtestatud piirnorme muudetaks rangemaks ning avalikkust teavitataks elektromagnetkiirguse võimalikust kahjulikust mõjust.

Eestis täna kehtivad piirnormid kehtestati sotsiaalministri määrusega 2002. aastal ning meie piirnorm on kogu maailma skaalal pea kõige tipus, ühes USA ja Kanadaga. Mitmed riigid, näiteks Venemaa, Hiina, Itaalia ja Šveits on rakendanud ligi 100 korda väiksema piirnormi, Salzburgi linna lubatud piirnorm jääb meil lubatule aga koguni ligi miljonikordselt alla. 2011. aastal soovitas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kehtestada veelgi madalam ennetav piirväärtus, mis oleks peaaegu sada miljon korda meil täna lubatust madalam. 7 aastaga, mis on Euroopa Parlamendi soovitusest möödas, on lisandunud veelgi tõendeid kiirguse kahjuliku mõju kohta, ent enamik piirnorme kehtestavatest asutustest on neid ignoreerinud. Teisalt kasvab kiirgusfoon hüppeliselt, kiirgavaid seadmeid lisandub iga päevaga – 2017. aastal oli maailmas juba 5 miljardit mobiilikasutajat, lisaks tahvelarvutid, wifi-ruuterid, mängukonsoolid, beebimonitorid… Uusim trend on nutimajad (smart house), kus kõiki koduseid süsteeme, funktsioone ja tehnikat saab kontrollida ja juhtida oma nutiseadme kaudu. Kõik see tähendab aga aina rohkem kiirgust ja aina vähem võimalust leida ühtlase kiirgussupi eest varjupaika.

Kõige olulisem, mida Eestis kehtestatud normide puhul arvestada tuleb, on see, et need käivad ainult lühiajalise akuutse ekspositsiooni kohta. Samas on igapäevane kiirgavate seadmete kasutus sellest kaugel, oleme ju pea ööpäevaringselt ümbritsetud meile justkui asendamatuks muutunud digiseadmete ja -tehnoloogia poolt tekitatava väikse võimsusega tehisliku elektromagnetkiirgusega.

Kahjuks me ei saa toetuda lineaarsele loogikale, et mida tugevam kiirgus, seda kahjulikum mõju. Teadlased on tõestanud, et väikse võimsusega kiirgus ei pruugi olla ohutum, asi võib olla hoopis vastupidi. Ja mis veelgi hullem – mõned teadlased on veendunud, et mitte-ioniseeriv kiirgus on isegi kahjulikum kui ioniseeriv kiirgus (nt gamma- ja röntgenikiirgus). Ilmekaks tõestuseks selle väite kohta on 2004. aastal Euroopa Komisjoni korraldusel läbiviidud uuring REFLEX, mis näitas, et 24-tunnine mobiilikiirgus tekitab DNAle samasuguse kahjustuse kui 1600 rindkereröntgenit või 60 kompuuter-tomograafi uuringut (looduslikus kiirgusväljas peaks selleks viibima 250 aastat, et saavutada sarnane mõju).

Eestis kehtestatud piirnormid arvestavad vaid kiirguse soojuslikku toimet – kui koed katse käigus ei soojene, siis otsustatakse, et kiirgus on ohutu. Kahjuks on see ebapädev, kuna tehislik mikrolainekiirgus avaldab inimestele ja teistele elusorganismidele mõju hoopis teiste, bioloogiliste mehhanismide alusel. Nimelt avanevad elektromagnetkiirguse mõjul pingetundlikud kaltsiumikanalid (Voltage Gated Calcium Channels ehk VGCC), võimaldades nii üleliigsel kaltsiumil rakkudesse voolata, põhjustades seeläbi vabade radikaalide hulga suurenemist ning oksüdatiivset stressi, millega võivad kaasneda DNA kahjustused ja kõik eelpool mainitud tervisemõjud.

Seega pole kahtlust, et kiirguse mõju hindamisel üksnes soojuslikku mõju arvesse võtta on ekslik ja eksitav, vaid lähtuda tuleb bioloogilisest mõjust. Mõned riigid, kes eelpool nimetatud said, tõepoolest ka nii teevad, kuid Eesti kahjuks veel nende seas ei ole.

KAS TEADSID, ET …?
Seadmete ohutust testivad asutused keskenduvad endiselt vaid soojusefekti mõõtmisele enne uuele nutividinale müügiloa andmist. Näiteks testitakse uue mobiiltelefoni ohutust plastist mannekeeni peal, mille prototüübiks on keskmine USA mereväelane ehk 185 cm pikk ja 80 kg kaaluv mees – kui pikk on ja mitu kilo kaalub sinu laps?
Lisaks hoitakse mobiili testimise ajal nuku peast eemal (mitte pea vastas, nagu enamik inimesi kõne ajal teeb) ja testimine kestab üksnes 6 minutit. Tõepoolest võis umbes 90ndate lõpus keskmine kõne pikkus olla 6 minutit, kuna minutihind oli väga kallis ning ka inimeste mobiilikasutuse mustrid olid teistsugused kui nüüd. Tänapäeval aga räägitakse mobiiliga tihti tunde ning seda, et mobiilide kasutusjuhendeiski on kirjas, et seadet tuleb hoida kehast (mitte vaid peast) vähemalt teatud kaugusel (see on mobiiliti erinev), enamik mobiilikasutajatest ei tea.

Loe edasi:

5G ja asjade internet
Praktilisest poolest ehk kuidas saad end ja oma lähedasi kaitsta