Digitaalne heroiin – kas me tajume ohtu, millesse oma lapsed paneme?

0
325

28. augustil ajakirjas The Post avaldatud dr Nicholas Kardarase artikkel „Digitaalse heroiini hirmutavad efektid“ põhineb tema raamatul „Glow Kids“ („Helenduse lapsed“). Selles väitis ta, et väikesed lapsed veedavad liiga palju aega ekraanide ees, mistõttu neil on risk jääda sõltuvusse, mida on raskem võita kui narkosõltuvust. Lugejate reaktsioon oli massiivne, artiklit loeti The Posti kodulehel enam kui 3,3 miljonit korda ja murelikelt vanematelt laekus sadu kirju. Nüüd kirjutab dr Kardaras vanemate mässust digitaalse heroiini vastu ja tuletab lugejatele meelde selle kinnisidee hullemaid tagajärgi.

****

Kogenud purjetajad Barbara McVeigh ja tema abikaasa lasid oma lastel viibida looduse loomulikus ilus oma kodu lähedal Marin Countys, Californias – siia juurde kuulusid paadisõit, telkimine ja seiklemine vabas õhus. Ent kõik see ei takistanud nende 9-aastase poja kukkumist digitaalsesse jäneseurgu.

Poisi esimene kokkupuude ekraanidega toimus esimeses klassis ühes kõrgelt hinnatud California riigikoolis, mida peeti üheks eliitkoolidest – siis, kui teda kutsuti pärast koolipäeva hariduslikke arvutimänge mängima. Sealt hakkas tema mänguaeg kasvama, kui spetsiaalsetel mängupäevadel mängis enamik tema sõpradest oma äärelinna kodus tohutu suure ekraani ees vägivaldseid arvutimänge.

Muutused Barbara pojas olid kohutavad: tema armas poiss, kel oli suur süda ja kes armastas loomi, tahtis nüüd ainult toas olla ja arvutimänge mängida. „Ta keeldub tegemast mida iganes, kui ma ei luba tal oma mängu mängida,” ütles Barbara, kes mõistis, et oli teinud vea, kasutades mängu kauplemisvahendina.

Poiss muutus üha plahvatusohtlikumaks, kui ema teda keelas. Ja siis muutus olukord füüsiliseks. Alguses olid tõukamised ja müksamised. Hirmunult üritas Barbara poisilt seadet ära võtta. Ja siis see juhtus: „Ta peksis mu vaeseomaks,“ ütles naine. Kui Barbara püüdis pojalt arvuti ära võtta, ründas poiss teda „hägustunud ilmega ja need ei olnud tema silmad.“ Barbara kutsus politsei. Šokeeritult küsisid nad, et kas 9-aastane oli narkootikume tarvitanud? Jah, oli – kuid farmatseutiliste narkootikumide asemel digitaalset.

Augustis kirjutasin New York Posti artikli digitaalsest heroiinist [toim.: loe artikli tõlget Alkeemia.ee-s] ja reaktsioon artiklile oli massiivne. Rohkem kui 3 miljonit lugejat lugesid ja jagasid artiklit – kuigi kõik ei nõustunud selle sõnumiga. Mõned lugejad leidsid, et ekraanide ja videomängude võrdlus heroiiniga on suur liialdus.

Ma saan aru esialgsest reaktsioonist, kuid teadus väidab teisiti. Üle 200 ekspertuuringu leidis seose liigse ekraani kasutamise ja paljude kliiniliste häirete vahel, sealhulgas sõltuvushäire. Viimased ajupildiuuringud kinnitavad, et helendavad ekraanid mõjutavad aju otsmikusagarat, mis kontrollib käitumist, sealhulgas impulsside kontrolli – täpselt samamoodi, nagu teevad seda kokaiin ja heroiin. Tänu USA sõjaväe uurimistööle teame ka, et ekraanid ja videomängud võivad sõna otseses mõttes mõjutada aju nagu digitaalne morfiin.

Mitmes kliinilises katses kasutati videomängu nimega „Snow World“ tõhusa valuvaigistina sõjas põletushaavu saanud ohvritel, kes tavaliselt said haavade igapäevase valusa hoolduse ajal suurtes kogustes morfiini. Kuigi põletushaavadega patsiendid mängisid näiliselt süütut virtuaalse reaalsuse mängu „Snow World“, kus mängija üritab visata lumepalle multikapingviinide pihta taustaks mängiva Paul Simoni muusika saatel, ei tundnud nad valu (vaata selle kohta videot siit: https://youtu.be/_tB-qMwGo2s).

Intervjuu andis leitnant Sam Brown, üks selle uurimistöö pilootprojektis osalenutest, kes sai Afganistanis isetehtud lõhkeseadeldise läbi haavata ja eluohtlikke kolmanda astme põletushaavu 30 protsendi ulatuses üle terve keha. Kui ma küsisin tema kogemusi, kus videomängu kasutati valuvaigistina, ütles ta: „Ma olin natuke skeptiline. Kuid ausalt öeldes olin ma valmis seda proovima.“ Kui küsiti, mida ta tundis, võrreldes morfiini kasutamisega, ütles ta: „Ma olen kindel, et tundsin vähem valu kui morfiiniga.“

Ajupildiuuring kinnitas, et põletushaavadega patsiendid, kes mängisid mängu „Snow World“, kogesid vähem valu nendes aju osades, mis on seotud valu töötlemisega, kui patsiendid, kellele manustati morfiini.

Mereväe sõltuvusuuringute juht komandör dr Andrew Doan nimetab ekraane „digitaalseks pharmakeiaks“ (kreekakeelne sõna ravimite kohta) – see on termin, mille ta lõi, ilmestamaks neurobioloogilisi mõjusid, mida videotehnoloogiad toodavad.

Kui see on nii suurepärane valuvaigisti meditsiinis, siis tekib küsimus, millist mõju omab see digitaalne narkootikum – morfiinist tugevam narkootikum – kiirgava ekraani sõltuvushäirega 7-aastase lapse ajule ja närvisüsteemile?

Kui ekraanid on tõepoolest digitaalsed narkootikumid, siis on koolid muutunud narkodiileriteks.

Valearusaam, mille kohaselt ekraanid on õppevahendid, on viinud selleni, et kogu klassiruumi maastik on viimase 10 aasta jooksul muutunud digitaalseks mänguväljakuks, mis sisaldab Chromebooke, iPade, nutitahvleid, tahvelarvuteid, nutitelefone, õppimise äppe ja lõputut hulka erinevaid „hariduslikke mänge“.

Need niinimetatud hariduslikud mängud on digitaalsed Trooja hobused, mis on täis kiilutud võimalikke kliinilisi häireid.

Me oleme juba näinud tähelepanu- ja ärevushäire määra plahvatuslikku tõusu üle 50 protsendi viimase 10 aasta jooksul, kui terve põlvkond ekraaniga kasvatatud lapsi on alistunud haigusi tekitavale helendusele. Ülistimuleeriva digitaalse sisu kasutamine selleks, et haarata õpilasi, kes muidu on hajevil, loob tegelikult sõltuvust tekitava ärevus- ja tähelepanuhäire nõiaringi – mida rohkem on laps stimuleeritud, seda enam vajab ta stimulatsiooni selleks, et oma tähelepanu keskendada.

Uuringud näitavad ka, et ekraanidelt on informatsiooni meeldejäämine halvem kui paberilt, ning koolides, kus ei kasutata elektroonikat, on paremad testitulemused. Vaatame Soomet. Rahvusvaheliselt kõrgetasemelise haridusstandardi musternäide Soome keelas ekraanide kasutamise klassiruumis. Soome haridus- ja teadusministri Krista Kiuru sõnade kohaselt ei ole Soome õpilastel olnud vaja sülearvuteid ja iPade, et jõuda rahvusvahelise hariduspingerea tippu, ning nad ei ole ka huvitatud nende seadmete kasutamisest, et sinna tippu jääda.

USA-s aga tehakse üleriigiliselt jõupingutusi, et anda lastele ekraanid kätte järjest nooremas vanuses, sest lapsevanemad muretsevad, et nende lapsed võivad haridustehnoloogia võidurelvastumises maha jääda.

Siiski ei ole mitte kõik lapsevanemad joobunud „ekraanid-on-imelised-“ massipsühhoosist – mõned ka võitlevad selle vastu.

Kahe lapse ema Cindy Eckard Marylandist käivitab rohujuure tasandilt kampaaniat, et seadusloome kaudu piirataks koolides ekraaniaega. Ta annab tunnistusi USA Senati allkomitee istungil detsembris 2016. „Olin šokeeritud, saades teada, et Marylandi osariigi haridusametil ei olnud olemas meditsiiniliselt adekvaatseid tervise-eeskirju, enne kui nad panid nii paljud meie lapsed igapäevaselt arvuti taha istuma. Koolid julgustavad üha rohkem klassis ekraane kasutama, arvestamata meie laste heaolu,“ rääkis Eckard. „Oleme kohustatud tagama lastele klassiruumis ohutu keskkonna, kuid praegu neil seda ei ole.

Mõned vanemad on valinud riigikoolide asemel tehnoloogiast vähem sõltuvad koolid. Paljud Silicon Valley insenerid ja juhid on pannud oma lapsed näiteks tehnikavabasse Waldorf-kooli. Teised aga, nagu kauaaegne koolitaja ja konsultant Debra Lambrecht, on otsustanud luua uusi tehnikavaba kooli mudeleid. Debra on loonud Caulbridge’i kooli, mis on teistest koolidest eristuvalt Soome stiilis ja mille eesmärk on saada tulevikus koolide malliks kogu riigis. „Nooremates klassides on tehnoloogia kasutamise argumendiks sageli laste mahajäämuse hirm. On tõsi, et enamik lapsi hakkavad tehnoloogiat oma töös ja igapäevaelus kasutama. Tõsi on ka see, et enamik lapsi õpib autot juhtima,“ ütles Lambrecht. „Kindlasti me ei annaks 7-aastasele lapsele autovõtmeid, et anda talle hüppelaud, saamaks osavamaks autojuhtiks. Samamoodi soovime tagada, et lapsed oskaksid tõhusalt kasutada tehnoloogiat kui töövahendit ja säilitaksid samal ajal oma parima mõtlemise, loovuse ja innovatiivsuse.“

Üks ema Long Islandilt võttis hiljuti minuga ühendust, sest tema 5-aastast lasteaias käivat poega sunnitakse õppetundides kasutama iPadi. Kui ema oli selle vastu ja tahtis oma poja lasteaiast ära võtta, siis ähvardas juhtkond helistada lastekaitsesse. Rääkisin juhatajaga ja ta nõustus, et poiss ei pea iPadi kasutama Aga kõik teised lasteaialapsed peavad ikkagi kasutama iPade, et teha standardiseeritud teste. See Long Islandi ema on juba pöördunud kohalike seadusandjate poole.

Siin tundubki olevat lahendus. Lapsevanemad peavad end harima, end kuuldavaks tegema ja sellest rohkem rääkima. Kui piisavalt vanemaid avaldavad survet seadusandjatele ja survestavad oma koole, et nood piiraksid ekraaniaega koolis ja alustaksid ekraanide kasutamist õppetöös vanemates klassides, alles siis võib olla meil võimalus seda digitaalset epideemiat aeglustada.

Tõepoolest, isegi lugupeetud Ameerika Pediaatrite Akadeemia (AAP) on just 2016. aasta detsembris muutnud oma soovitusi seoses ekraanide kasutamisega ja annab tehnoloogia osas veel suuremale ettevaatlikusele kutsuvaid suuniseid: keelata alla 18-kuulistele lastele igasugune digitaalne meedia ning lastele vanuses 2-5 lubada meediat vaadata mitte rohkem kui üks tund päevas ja ainult koos vanematega.

Kuid paljud, mina nende seas, arvan, et need soovitused ei ole ikkagi piisavad. Kuna me teame, kuidas ekraanid mõjuvad nagu digitaalne heroiin, usun, et alla 10-aastastel ei tohiks olla üldse suhtlemist interaktiivsete ekraanidega – sh iPadid, nutitelefonid ja Xboxid. Nendel interaktiivsetel ekraanidel peaks olema peal hoiatussildid tekstiga: „Liigne ekraani kasutamine võib tekitada lastel kliinilisi häireid.“

Tulles tagasi Barbara loo juurde – ta võttis oma poja äärelinna tehnikast pungil riigikoolist ära ja nüüd õpib laps maapiirkonnas, vähem tehnikale orienteeritud koolis. Seni on ta näinud poja käitumises suurt paranemist. Ent eelmisel nädalal sai Barbara teada, et kõik neljanda klassi õpilased tema poja uues koolis hakkavad õppima üha populaarsemaks muutuvat oskust – koodi kirjutamist, et luua videomänge. Isegi selles maakoolis võisid lapsed mängida siseruumides vägivaldseid videomänge, selle asemel, et minna vahetunni ajal õue mängima.

Barbara loodab nüüd viia selle küsimuse poliitilisele tasandile ja jõuda seadusandjateni, et lõpetada see digitaalne hullus põhikoolis. „Ma olen valmis minema sõtta meie riikliku haridussüsteemi vastu tehnoloogia kasutamine pärast. See on vale,“ ütles Barbara otsustaval häälel, nagu ema, kes võitleb oma lapse elu eest.

„Mulle tundub, et käimas on sõda meie laste vastu,“ ütles Barbara. „Ja see on tulnud nii kiiresti, et me isegi ei oska seda kahtlustada.“
……………………

Dr Nicholas Kardaras on USA ühe tipp-sõltuvusraviasutuse “The Dunes East Hampton” tegevdirektor.  Tema raamat „Glow Kids: How Screen Addiction Is Hijacking Our Kids – and How to Break the Trance“ („Helenduse lapsed: kuidas ekraanisõltuvus on kaaperdanud meie lapsed – ja kuidas trans murda“ on nüüd müügil (https://www.amazon.com/Glow-Kids-Addiction-Hijacking-Kids/dp/1250097991).

 

 

Originaalartikkel: http://nypost.com/2016/12/17/kids-turn-violent-as-parents-battle-digital-heroin-addiction/  (17. detsember 2016)