Meie perekond keeldus 2014. aasta aprillis kaugloetava elektriarvesti paigaldamisest ning soovisime seda edasi lükata kuni 2016. aasta detsembrini, kuna paigalduse lõpptähtajani oli veel ligi kolm aastat aega. Soovisin, et meile paigaldatakse endise kohtloetava arvesti asemele uus kohtloetav arvesti, või et saaksime vana arvestit taadelda. Monopoolses seisundis elektriettevõte Elektrilevi OÜ katkestas meie tarbimiskohas elektriga varustamise 17. juulil 2014, kuna keeldusime kaugloetavast elektriarvestist.
Olime hämmingus sellisest ebaseaduslikust tegevusest ja me ei osanud arvata, et elektrikatkestus kestab 239 päeva!
Võrguühenduse katkestamisega olime jäänud ilma elementaarsetest vajalikest teenustest, normaalne elutegevus oli oluliselt häiritud, millega tekitati meile nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Energiafirma käitus meiega väga ebainimlikult.
Kaheksa kuu jooksul puudusid meil:
- soe vesi – et ennast pesta. Pidime kasutama tuttavate/sugulaste abi, arvestades nende päevaplaaniga.
- pesumasin – et pesu pesta. Kasutasime jällegi tuttavate/sugulaste abi, arvestades nende päevaplaaniga. Elu nägi välja nii, et pakkisime musta pesu kottidesse, tassisime kolmandalt korruselt autosse ja siis sõitsime selle juurde, kes nõus oli. Kui pesu puhas, siis sama teekond tagasi.
- külmkapp – et säilitada toiduaineid ja ravimeid, mida regulaarselt tarvitasin. Viisin ravimid oma poja juurde külmkappi, kes elab teises linnas, minu kodust ca 80 km kaugusel. Seda sõitu tuli ravimi süstimiseks ette võtta iga nädal.
- elektripliit – pidime ostma kas valmistoitu või käima väljas söömas. Hommikukohvi valmistamiseks ostsime matka- gaasipliidi. Kohvivesi läks keema 20 minutit!
- kõikide kodumasinate kasutamise võimalus – tolmuimeja, veekeedukann, köögikombain, televiisor, raadio, föön…
- arvuti ja telefonide laadimine – selleks tuli jälle kasutada tuttavate/sugulaste abi ning arvestada nende päevaplaaniga.
- puudus elektrivalgus – selleks tuli osta lugematu arv küünlaid (enda kogemuse järgi võin öelda, et teeküünal ei valgusta ning odavad küünlad põlevad ruttu ära).
Olime sel perioodil sõltuvad kõikidest oma sugulastest ja tuttavatest. Kogu aeg tuli mitu päeva ette mõelda ning kõik toimingud tähendasid suurt aja- ja rahakulu. Oma tegelikke hingelisi üleelamisi ei ole võimalik kirjeldada, kuna inimestel, kes pole sellist asja ise üle elanud, puudub vähimgi ettekujutus, mida tähendab elada kortermajas ilma elektrita. Olime jäetud ilma elektrivarustusest, mis muutis tarbimiskoha elukondliku kasutamise praktiliselt võimatuks.
Pöördusime korduvate taotlustega Elektrilevi OÜ poole paigaldada meile kuni 2016. aasta lõpuni kohtloetav arvesti ning olime valmis kulud ise kompenseerima. Elektrilevi OÜ teatas oma vastustes, et antud teenust mulle ei võimalda, tuues põhjuseks, et see pole majanduslikult rentaabel ja tarbijal pole õigust keelduda kaugloetavast elektriarvestist.
Eesti Vabariigis on vastu võetud seadus, et 1. jaanuarist 2017 võib elektritarbimist mõõta ainult kaugloetavate elektriarvestitega. Õigusaktid ei kohusta sellest varem kasutusele võtma kauglugemisseadet, kuni 1. jaanuarini 2017 on seadusekohane ka tavaline kohtloetav arvesti. Me ei ole võrguettevõtjale võlgu olnud ega ole takistanud juurdepääsu arvestile, mistõttu on elektrivarustuse katkestamine selgelt ebaseaduslik.
EL direktiiv 2009/72 ei kohusta liikmesriike tagama 100% kaugloetavatele arvestitele üleminekut. Direktiivi lisa 1 “Tarbijakaitsemeetmed” punkti 2 kohaselt – kui arukate arvestite lõplik kasutuselevõtmine saab positiivse hinnangu, varustatakse 2020. aastaks vähemalt 80% tarbijatest arukate arvestisüsteemidega.
Pöördusime abi- ja õiguse saamiseks erinevate ametkondade poole: Tarbijakaitseametisse (delegeeris kaebuse Konkurentsiametile), Konkurentsiametisse ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, selleks kasutasime juristi teenust, kes aitas koostada ametikirju. Kuud möödusid, kuid ametkonnad asusid ringkaitsesse ning kehtivaid seadusi ei täidetud.
2015. aasta jaanuaris palkasime endi huve kaitsma advokaadi, tänu kellele taastati meil elektrivarustus 12. märtsil 2015. Selle päevani olime olnud ilma elektrita 239 päeva. Kuna elame linnas kortermaja kolmandal korrusel, polnud meil ka mingeid võimalusi alternatiivenergeetika kasutamiseks.
Maakohtu otsusega 04.01.2016 anti hagiavalduse kõikides punktides õigus Elektrilevi OÜ-le. 04.02.2016 kaebasime kohtuotsuse edasi Ringkonnakohtusse ja 08.08.2016 esitasime Riigikohtusse kassatsioonkaebuse. Siiani on vaikus…
Oleme veendunud, et kohtutee tuleb käia lõpuni, kui me Eestis õigust ei leia, kaebame edasi Euroopa Liidu kohtusse. Protsessist võivad kasu saada väga paljud Eesti elanikud, mitte ainult meie. Inimestel peab olema seaduslik õigus keelduda kahjulikust ja privaatsust rikkuvast arvestist. Võrgueeskiri, mille alusel on kehtestatud KLAde kohustuslikkus, tuleb ära muuta, kuna on absurdne, et Elektrilevi tüüpleping ja Valitsuse määrus on ülimad Põhiseadusest ja inimõigustest, nagu praegu ilmneb. Muutused ei toimu, kui esitame ainult palvekirju ja halame. Me peame oma õiguste eest seisma ja vajadusel kaitsma neid kohtus.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Konkurentsiameti ringkaitse peale Elektrilevi OÜ ebaseadusliku tegevuse suhtes on meil õigus pärast Riigikohut pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse (selleks tuleb läbida kõik kolm kohtuastet oma riigis), mis tegeleb riiklike struktuuride ebaseaduslikule tegevusele oma riigi kodanike vastu hinnangu andmisega.
Oleme tänulikud igasuguse toetuse eest, et saaksime veelgi efektiivsemalt ja jõulisemalt võidelda kodanike tervise ja õiguste eest.
