TTÜ lektor Tarmo Koppel selgitab elektromagnetsaaste mõju tervisele

0
1250

Artikkel on avaldatud Tarmo Koppeli ajaveebis.

Elektrostressi all loetakse kannatavaks inimest, kel kujuneb elektromagnetilise pollutsiooni tagajärjel välja ükskõik, milline alltoodud sümptomeist.

Kui elektromagnetilise pollutsiooni allikat ei eemaldata, võib elektrostress kesta kaua (mitmeid kuid). Sümptomid võivad süveneda ning muutuda krooniliseks. Organismi immuunsüsteem nõrgeneb ning vastupanuvõime väliste stressiallikate suhtes väheneb – välja on kujunenud elektroülitundlikkuse sündroom. Arenenud maades arvatavasti 3-8% elanikkonnast kannatavad elektroülitundlikkuse all ja 35% selle kergemate vormide all.

Arstidel on tervisehädade seoseid elektromagnetväljadega väga raske seostada, sest need väljad ei ründa ühte konkreetset organit ega ilmne ühel moel. Samuti puudub arstidel vastav väljaõpe. Seetõttu elektroülitundlikkuse sündroomi meil ka ei diagnoosita.

Isegi kui tihenenud haigestumistest, peavaludest või muudest arusaamatutest tervisehädadest üksteise järel üle saadakse, jäävad need korduma (kui on tegu elektromagnetilise pollutsiooni poolt põhjustatud hädadega). Tulemusena kannatab inimene pideva väsimustunde all, ei suuda enam keskenduda ning väheneb töövõime. Selliselt kirjeldavad elektroülitundlikkuse sündroomi selle all kannatavad.

Ka rahva tervise eest heaseisma loodud institutsioonid (Tööinspektsioon, Kiirguskaitsekeskus jm) ei saa veel abiks olla. Elektromagnetväljade ohtlikkuse osas pole veel teadlaste seaski üksmeelt. Vaevalt, et see üksmeel lähiajal tuleb, sest uuemad uurimused on pilti löönud veelgi segasemaks – leitud on uusi toimemehhanisme, kuidas EMVd organismidele mõjuvad. Enne, kui pole selge – kui palju elektromagnetvälju on tervistkahjustav – ei osata koostada ka piirnorme, mis elektroülitundlikele kaitset pakuvad. Sestap võetakse Euroopas uut hoiakut “nii vähe elektromagnetvälju kui mõistlikult võimalik”.

Joonis1. Elektrostressiga seostatud sümptomeid (nimekiri on ülevaatlik)

Nimekirjaga tutvudes võib tekkida küsimus, et paljud neist hädadest võivad olla ju tingitud muudest põhjustest, näiteks tavalisest külmetumisest. Siinjuures on vajalik mõista elektromagnetväljade varjatud toimet kehale – seda ei tunne, kuid vaikselt nõrgestab immuunsüsteemi, kuni nõrgeim koht organismis streikima hakkab või mõni teine keskkonnastressor tõuke annab haigestumiseks.

Esitatud nimekiri toob välja tüüpilised sümptomid, mis uuringutest välja tulnud. Samas võib leida ka uurimusi, kus EMVde seost nende sümptomitega pole tuvastatud. See, et ühed uuringud tuvastavad seosed ning teised uuringud ei kinnita neid – on ka põhjuseks, miks elektromagnetvälja piirnorme pole siiani muudetud.

Viidates rohketele elektromagnetväljadele kaasaegses elukeskkonnas, nimetavad paljud teadlased seda ettearvamatuks eksperimendiks. Näiteks maailmakuulsa Paracelus Kliiniku (Shveits) meditsiinidirektor Thomas Rau nimetab lausa kriminaalseks laste eksponeerimist koolis kiirgusele, mis on teada, et rikub aju funktsionaalsust ja õppimisvõimet. Kiiritades laste organisme, nende intelligents ja ajumaht väheneb. Lisaks esineb rohkem tähelepanuraskuste ja käitumishäiretega lapsi.

Eelnevaga nõustub dr. Magda Havas (Environmental and Resource Studies, Trent University, Canada), kes on üks juhtivaid eksperte hälvetega elektri (ing.k. dirty electricity, seletus: kõrgsagedushäiretega elekter) uurimisel. Ta lisab, et elektromagnetväljade toimel ägenevad veel ka sümptomid, mille all inimene varem kannatas.

Märkimata ei saa jätta ka autismi, mille juhtumite arv on kasvanud hüppelised 6000% viimastel aastatel (Fisher), mis ühtib ka traadita andmeside võrkude plahvatusliku levikuga. Uurija Michael Merzenich on autismi tekkemehhanismi sidunud kõrgsagedusliku elektromagnetilise pollutsiooniga. Dr Robert Kane toob esile, et autismi mehhanismid võivad alata juba looteeas, kui ollakse eksponeeritud raadiosageduslikele EMVdele.

Samas on ka mitmeid teadlasi, kes nimetatud tervisemõjusid ei seosta elektromagnetväljadega ning peavad neid hädasid psühhosomaatilisteks või muudest teguritest põhjustatuks.

Elektrostressi on varem nimetatud ka raadiolainetõveks (ing.k radiowaves sickness). See ilmnes inimestel, kes olid eksponeeritud kõrgsageduslikele elektromagnetväljadele. USAs tähendati maapiirkonna inimestel sarnaseid sümptomeid juba 1990-ndatel, mil ei olnud sellises koguses mobiilsidemaste, WIFI-võrke jms.

Lahendus elektrostressi võitmiseks on lihtne – muuta oma elektromagnetilist keskkonda. Seda võib teha järgnevalt:
1) eemaldada kiirgusallikas (lülitada välja, asendada alternatiivse lahendusega);
2) minna kiirgusallikast eemale – kiirgusallika mõju väheneb kauguse ruuduga;
3) ehitada kiirgusallika vastu kilp – võtta tarvitusele ekraneerivad või absorbeerivad materjalid.

Uurija Dave Stetzer asendas ühes USA koolis, kus oli kõrge häireelektri tase, häirefiltrid. Selles koolis kannatas 37 last astma all. Peale filtrite töölehakkamist, ei vajanud need lapsed enam inhalaatorit. Koolides, kus häirefiltrid installeeriti, teatasid koolijuhid ka, et peale nende töölehakkamist on tõusnud kooliõpilaste õppeedukus.

Elektrostressi mõju inimese töövõimele on üks peamisi põhjus-tagajärg-seoseid kogu temaatikas. Kui inimese keha on väliste keskkonnamõjuite tõttu stressis, siis suunab organism energiavarud selle stressiga võitlemiseks, vähem jääb energiat üle vaimseteks tegevusteks, nagu õppimine.

Ka on täheldatud, et kui eemaldada elukeskkonnast saastatud elektri allikas, on tetud juhtudel paranenud probleemid veresuhkruga (50-92% neist inimestest) (Stetzer,2011)

Tervisemõjude juures tuleb teada, et erinevad elektromagnetilised sagedused mõjuvad organismile erinevalt. Samas on need kõik justkui ühisrindes organismi vastupanuvõime (välisstressorite suhtes) murdmisel.

Bioloogiliselt aju, süda, kõik muud organid, isegi rakud – funktsioneerivad elektromagnetiliste signaalide toel. Neid bioloogilisi signaale, mille uurimisega tegeleb bioelektromagnetismi teadusharu, võivad välised elektromagnetilised signaalid segada märkamatul, kuid tervise seisukohast olulisel, viisil.
Kõik sagedused üle 1,7kHz neelduvad ja hajuvad inimkehas.
Vene uurimuste kohaselt on inimkehas bioloogiliselt kõige aktiivsemad signaalid vahemikus 4-100kHz.

Tihti tuuakse elektromagnetväljade puhul paralleele tubaka kahjulike tervisemõjude tõendamisega, mis kestis 40+ aastat, enne kui neid tervisemõjusid üldiselt aktsepteeriti.
Elektromagnetväljade puhul on aga tegemist palju kompleksema teemaga. Elektromagnetväljade puhul võib orgaaniliste kahjustuste ilmnemine võtta kaua aega ning sellele eelneda aastaid nõrgatasemelist EM-ekspositsiooni iga päev. Elektromagnetväljalise ekspositsioon tuleneb väga erinevatest allikatest – kõigist seadmetest mis kiirgavad EM-välja. Seepärast, seoste loomine põhjuste ja tagajärgede vahel nõuab arvestamist kõigi nende parameetritega.

Autor soovib rõhutada, et elektromagnetväljades tonti ei maksa näha ning teovõimetuna mitte end tunda. Põhjus, miks me sellises “elektromagnetilises supis” elame, on teadmatusest. Teadmised ja tehnika on aga ühiskonnas olemas, et keskkonna tervislikkust parandada.

Vaata teema kohta lisa:
Youtube, Beyond Coincidence – The Perils of Electrical Pollution

Viited:
Firstenberg,A. 2001. No Place to Hide
Moser,C. 2009. Dirty electricity – is it making you sick? FM Family Matters.
Stetzer,D. 2011. Dangerous Current Beneath the USA, It’s rainmaking time.

Allikas: http://tarmo.koppel.ee/?p=245