Kristi Vinter: “Palju meelelahutuslikku sisu tarbivate inimeste aju mõtlev osa kärbub”

0
1184
Pilt: http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=11566

Intervjuu Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktori Kristi Vinteriga ilmus 11. märtsi 2017.a Postimehes. Intervjueerisid Sigrid Kõiv ja Madis Vaikmaa.
Täispikka intervjuud loe siit: https://www.postimees.ee/4040035/kasvatusteadlane-kristi-vinter-vaimsete-hairetega-laste-arv-on-drastiliselt-kasvanud

Juba 2009. aastal pälvisid avalikkuse tähelepanu sotsiaalmeedias levivad väljakutsed, mis võivad lõppeda kehavigastuste või lausa surmaga. Pärast umbes 130 teismelise hiljutist hukkumist Venemaal on taas põhjust küsida, mida teha, et hoida ära selliste asjade levimine Eestisse.

Lastel ja noortel on reaalne ning virtuaalne ruum omavahel läbi põimunud. Seega on need enesevigastamised või enesetapud ühelt poolt ka näide sellest, mis jääb tänapäeval õpetajaõppes vajaka ja millele kool ei oska seetõttu tähelepanu pöörata: me peaksime lastele rääkima, mida või keda saab internetis usaldada ja mis tagajärjed on võrgus tehtaval. Teisisõnu, peaksime lastele nende kahe maailma piirid nähtavaks tegema, ka kodus.

Mis puudutab perekonda, siis peaks varateismelise vanem suunama last oma meediakogemusest rääkima. See tähendab, et ta küsib, mida laps täna internetist luges või seal tegi. Et mõlemal poolel tekiks tunne, et kogemused-muljed, mis laps internetis surfates saab, pole personaalselt tema omad.

Lapsed õpivad üsna varakult selgeks, milliste teemade peale reageerib täiskasvanu valulikult. Ehk kui laps tuleb vanema juurde ja ütleb, et ta nägi või luges mingit asja, ning sellele järgneb vanema vihast punetav nägu, siis on selge, et järgmine kord ei tule laps oma kogemust jagama.

Kuidas peaks reageerima vanem, kellele laps näitab videot, kus rusikakangelane kakleb politseinikega?

Kui jutt käib näiteks viieaastasest lapsest, siis annab see võimaluse rääkida, mis on õige, mis vale, ning selgitada, mis juhtub inimesega, kes läheb üle piiri. Natuke vanematega saab rääkida, mida tähendab vabadus asju teha: kui ma hakkan kellegi vabadust piirama või teen teisel olemise halvaks, siis ei ole see enam õige ja hea.

Ja sinna võiks lisada, et nii nagu lapsel oli valus, kui ta käpuli käis, on sama moodi valus nendel inimestel, kes videos kaklevad?

Absoluutselt! Ehk me seome ekraanil toimuva ja lapse kogemused ning teeme seda eakohaselt.

Üks mu üliõpilane rääkis, kuidas tema viieaastane väikevend viskus tema tuppa tulles kõhuli ekraanile ja röökis: «Mine ära, mine ära!» Tuli välja, et poiss oli Youtube’is sattunud klipile, kus nahkriietes onud ja tädid piitsutasid üksteist. Laps sai aru, et see pole õige asi, ning sellisel juhul on pereliikmete ülesanne sellise olukorraga jõnglasele eakohaselt toime tulla.

Kui palju aega võiks laps päevas ekraani ees veeta?

Digimaailma häda on see, et ta on kohutavalt intensiivne. Ülestimuleeritud keskkond ehk plinkimine-sähvimine, automaatselt käivituvad videod mõjuvad ajule nagu rünnak.

Viimase aja uuringud näitavad, et palju meelelahutuslikku sisu tarbivate inimeste aju mõtlev osa kärbub! Füüsilised muutused ajus toimuvad siis, kui me ei rakenda ekraaniga silmitsi olles mõtlemist, vaid vaatame tundide kaupa ainult videoid või lappame Facebooki.

Spetsialistide hinnangul võiksid alla seitsmeaastased lapsed olla ekraani ees päevas alla ühe tunni ja kuni 19-aastased kaks tundi. Arvestades laste ekraanitarbimise harjumusi, on see muidugi absoluutselt ebatõenäoline. Tõsi, kui kasutame arvutit meelelahutuse tarbimise asemel kirjatööks või loominguks, siis võib ekraani kasutamise aega pikendada. Rusikareegel on aga see, et nii palju aega, kui veedetakse ekraani ees, tuleb olla ekraanist eemal. Kui kasutan päevas viis tundi arvutit, siis peab mul olema päevas ka viis tundi ekraanivaba aega. Aga öö ei lähe arvesse!

Kui küsida, kust tuleb inimeste meeletu kiusatus pidevalt infot tarbida, on vastus lihtne: me olemegi infot otsivad olevused, kellel on kogu aeg vaja kõige uuega kursis olla, isegi siis, kui see teave on ebavajalik. Näiteks püüame leida ruumis koha, kust kogu info oleks hallatav. Või kogume veebibrauserisse lugemata artikleid, arvates, et need on kohutavalt tähtsad, ent nende lugemiseni ei jõua peaaegu kunagi.

Vägivalda leidub nii raamatus kui ka filmis. Miks on film halvem?

Sest filmis pannakse vägivald elama. Teine asi on montaaž: üks kaader kestab sekund-paar ehk pilt vilgub pidevalt. Sellest saab aru siis, kui näitate teismelisele oma noorusaja kõige ägedamat lastefilmi, no midagi, mis on nii 20 aastat vana. Kui kiiresti tekib reaktsioon, et see film on igav ja midagi ei juhtu? Me oleme kiire ja intensiivse pildiga ära harjunud.

Ekraan mõjub ajule uinutavalt ja kui terve «Aktuaalse kaamera» vältel näidataks ainult rääkivat diktorit, siis jääksime lihtsalt magama. Muide, vanemad inimesed, kes kipuvad televiisori ette magama jääma, reageerivadki täiesti adekvaatselt, ja see näitab, et nende närvisüsteem on korras.

Mida väiksemad on lapsed, seda rahulikum ja staatilisem peaks telepilt olema. Eksivad vanemad, kes arvavad, et kui nende alla-aastane laps vaatab kivistunud ilmel ekraani, siis on ta seal toimuvast jube huvitatud. Vastupidi! Tegelikult halvab see sähvimine lapse aju, sest stiimuleid on nii palju ja ta ei suuda nähtavat tervikuks kokku panna.

Kas «Teletupsude» vaatamine annab ka mingi haridusliku efekti?

Ei, ja tegelikult ei peaks lapsed seda üldse vaatama. Soovituste kohaselt ei peaks alla kolmeaastased lapsed üldse ekraaniga kokku puutuma. Aga elu näitab, et see juhtub juba enne esimest sünnipäeva. Kui vanem arvab, et laps tänu sellele hullult areneb, siis selle mõtte võiks ta küll ära unustada.

Tõsi, on jällegi erand: millalgi kahe, kahe ja poole aastaselt, kui lapsel on intensiivne sõnade õppimise periood, võib ta ka ekraani vahendusel mõne sõna õppida. /…/Aga sealt edasi, millalgi kolmandast eluaastast hakkab igasugune ekraanitarbimine kõne arengut pärssima. Selles eas on olulisem inimesega suhtlemine või päris asjadega – nagu Lego klotsid või mänguautod – probleemide lahendamine.

Pedagoogid räägivad, et probleemsete laste arv on kasvanud.

Sama väidavad ka inimesed, kes tegelevad digimaailma pahupoolega. Viimase kümne aastaga on tähelepanuhäire ja bipolaarse meeleoluhäirega laste arv drastiliselt kasvanud. Lastearstid ja psühhiaatrid on sidunud selle intensiivset sisu pakkuva ekraanimaailma ületarbimisega, mis mõjub koormavalt meie nii-öelda ürgsele ajule. Neid probleeme ei pea alati leevendama tablettidega, vaid muu maailm pakub abikäeks näiteks meditatsiooni ja kognitiivset käitumisteraapiat. Eestis kiputakse meditatsiooni ja mindfulness’i veel naeruvääristama ja pseudoteaduseks pidama. Mujal on see oma eluõiguse välja võidelnud tõsiselt võetav teadusvaldkond, millel on tõestatud positiivsed tulemused. Ennustan, et selliste terapeutide ja praktikate kasutuselevõtmise vajadus kasvab digivaimustunud maailmas hüppeliselt.

Kuidas kasvatada tubli laps, kes ei lähe ekraanilt nähtust hulluks ja saab koolistressiga hakkama?

Pange digivahendid korra kõrvale, õhtustage perega ühiselt laua taga ja arutage päevasündmusi! Uuringud on näidanud, et sellistes peredes kasvavate laste õpitulemused ja sotsiaalsed oskused on paremad ning nad on enesekindlamad ja oskavad oma emotsioone paremini reguleerida. Ja see ei nõua rohkem kui tunnikest pere seltsis.