Ettepanek MKM-le võrgueeskirja muutmiseks

0
430

Avaldame Kiirgusinfole teada oleva eraisiku saadetud kirja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seoses kaugloetavate arvestite kohustuslikkusega alates 2017. aasta algusest (kirjas esiletõstud Kiirgusinfo poolt).

Ametlik ettepanek Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile Valitsuse määrusena vastu võetud Võrgueeskirja § 39 (1) 1) ja (2) muutmise määruse ettevalmistamiseks

Alljärgnevas toon muutmise soovi põhjendused.

Esiteks. Vabariigi Valitsuse määrus on seadusloomes liiga madal akt, et selle alusel teha Eestist katsepolügoon. Eesti rahvast on liiga vähe, et rakendada teda 100%liselt uue tehnika katsetustel. Meil on paari aastakümnega mitmekordistunud allergiliste inimeste, puudega või hüperaktiivsete laste arv. Levinud arvamuse kohaselt on põhjuseks rohkenenud E-ainete kasutamine ja meid ümbritsevate kõikvõimalike võrkude (mobiili, wifi, jne) kiiratud väljade mõju, mis igaüks omaette on senikehtivate seadustega lubatud piires (seejuures eri riikide võrdluses võivad normid erineda kümneid või sadu kordi). Terviseteadlikul inimesel on võimalik E-ainetest loobuda, minnes maale elama ja kasvatada ning tarbida mahetoitu, loobuda mobiiltelefonist ja elada võimalikult kaugel mobiilimastidest. Elektrit aga loetakse elutähtsaks, millest loobumine on praeguse ühiskondliku korralduse juures mõeldamatu. Elektroülitundlikud inimesed peavad kaugloetavate arvestite rakendamisel kasutama saastelektri filtreid, mis on väga kulukad ja vaid vähestele rahaliselt jõukohased.

Põhiseaduse § 28 esimese lause kohaselt igaühel on õigus tervise kaitsele. Toon tsitaadi jõustunud kohtuotsusest: „Kohus leiab, et hageja väljatoodust ei nähtu, et võrgueeskirja § 39 lg 2 riivaks hageja õigust tervise kaitsele, omandi või kodu puutumatusele. Kohtu hinnangul saaks selliste riivete olemasolu jaatada juhul, kui oleks tõendatud kauglugemisseadmete negatiivne mõju tervisele. Kaugloetava süsteemi paigaldamine hageja kodus asuvasse tarbimiskohta riivaks sellisel juhul tema õigust kaitsta oma tervist. Kahjuliku seadme koju paigaldamine võib muuta kodu elamiskõlbmatuks ning seega riivata kodu puutumatust. Kui tegemist on isiku omandis oleva kinnisasjaga, saaks sel moel riivatud ka isiku õigus oma omandit vabalt vallata ja kasutada. Kostja on esitanud vastavusdeklaratsiooni, mille kohaselt kostja klientidele paigaldatavad arvestid on kooskõlas Euroopa Liidus kehtivate tehniliste nõuetega arvestitele. Hageja seevastu ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et kaugloetavad arvestid on tervisele kahjulikud. Hageja on möönnud, et selliseid tõendeid ei olegi (veel) olemas. Seetõttu
leiab kohus, et võrgueeskirja § 39 lg 2 ei ole vastuolus põhiseaduse § 28, 32 ega 33. Kohus rõhutab, et hageja kaalutlused oma tervise huvides on mõistetavad ning kohtu hinnang oleks oluliselt erinev, kui hageja saaks tõendada kauglugemisseadmete kahjulikkust tervisele.“ (Tsitaadi lõpp).

Kui elektroülitundlik inimene tunneb peale kaugloetava arvesti paigaldamist ennast halvasti, siis kuidas saab tõenduspõhise meditsiini süsteemist tõenduse, et põhjuseks on kaugloetav arvesti? Olen lugenud kümnetest juhtumitest, kus inimesele on tehtud kõikvõimalike uuringuid aga hädade põhjust pole leitud. Alles sensitiivi juurest on saadud abi. Paraku tema tõendus on kohtuliku menetluse juures veel kasutu.

Minu arvates on kaugloetavad arvestid olnud kasutusel liiga vähe aega, et väita nende kahjutust või tõestada kahjulikkust. Iga uus leiutis vajab ajatoimet. Toon näite DDTst, mille 1939.a. insektitsiidse toime avastanud teadlane pälvis Nobeli preemia; sellega likvideeriti mitmeid epideemiaid maailmas, kuid alates 1970.a. tööstusriikides (Eestis aastast 1968) on selle kasutamine keelatud. Näiteid võiks tuua veel asbestist ja meie lähiminevikust ka e-sigarettide jõulisest turuletoomisest, mille järel alles paari aasta möödumisel Terviseamet andis teada e-sigarettide kahjulikust mõjust. Näiteid on võimalik tuua veel ja veel.

Meil peaks ju ometi kehtima ettevaatuspõhimõte, et kui on mingigi mõistlik kahtlus, et mingi tegur võib mõjuda kahjulikult, siis tuleb võtta eelduseks, et see on kahjulik ning tuleb kokkupuudet selle teguriga vähendada miinimumini. Meie aga tegutseme praeguses olukorras vastupidi – aina kuhjame kiirgust juurde ja ootame, mis juhtuma hakkab. Sellistes asjades ei tohiks teha otsuseid poliitilisest ja majanduslikust mugavusest lähtudes! Väga paljud teadlased küsivad seadusandjatelt – kui palju inimesi peab haigestuma ja surema, enne kui inimeste tervis, terveks jäämine ja säilimine võetakse prioriteediks? Kui selliseid inimesi on juba „piisav“ hulk, oleme kaitsemeetmete rakendamisega juba lootusetult hiljaks jäänud (allikas: kiirgusinfo.ee).

Teiseks. On rikutud seadusloome head tava. Direktiivi 2009/72/EÜ järgi oli ette nähtud teha eelnev majandushinnang. Tsiteerin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi osakonna juhataja hr Timo Tatari kirja: „Vastuseks Teie küsimusele, kus Te soovite tutvuda arukate arvestite juurutamiseks läbiviidud majandusliku hinnanguga, on meil teatada, et konkreetset majandusliku uuringut paberkandjal olemas ei ole.“ (Tsitaadi lõpp). Kui majandushinnang ei ole taasesitataval kujul tehtud, mida saaks sõltumatu ekspert hinnata, siis võib öelda, et majandushinnangut ei ole tehtud. Jätkan tsiteerimist: „Aastatel 2009-2010 viidi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis läbi mitmeid ümarlauakohtumisi ministeeriumi ametnike ja võrguettevõtjate vahel, kus arutluse all olid erinevate kaugloetavate arvestite kasutuselevõtuga seonduvad küsimused.“ (Tsitaadi lõpp). Arutluse alusel tehakse määrus, millele allutatakse terve eesti rahvas!!! Kes sellele ei allu, sellelt võetakse 44,06 euro eest elekter ära ja kui siis alistud, saad sama summa eest elektri tagasi.

Kui otsid abi kohtust, siis saad abi asemel lisaks veel kohtukulud kraesse. Tsiteerin Andrus Ansipit: „Tule taevas appi!“ (Tsitaadi lõpp).

Kahtlustan, et tegu on korruptiivse määrusega.
Elektrilevil on lihtsalt lihtsam tellida kaugloetavate arvestite vahetus korraga. Valitsusel on hea meel, et selle tegevusest laekuv käibemaks täidab eelarveauke. Elektrilevi on varakult (01.2009 – 01.2013) tõstnud Konkurentsiameti heakskiidul võrguülekande tasusid (minu elektriarvete võrdlusel) 49,5% ja varunud selleks raha, ehk pistnud häbematult käe maksumaksja tasku. See on tulus projekt Elektrilevile, aga on majanduslikult ebamõistlikult lahendatud. Projekti käivitamiseks piisanuks arvestivahetus 80% suuremate tarbijate hõlvamiseks. 20% väiksema tarbimisega objektidest tarbivad normaaljaotuse kõverat arvutusel appi võttes ca 4% kogutarbimisest (Põhivõrgu andmeladu võib selle % täpsemalt öelda). Seega väiketarbijail oleks majanduslikult mõistlik vahetada arvesti kaugloetava arvesti vastu (kui ikka tarbija on nõus) siis, kui taatlusaeg käes. Ainuüksi 10% arvestite vahetuse edasilükkamisega taatlusaja lõppu oleks hoidnud kokku 4,7 miljonit eurot. Minu suvekodus oli aastatarbimise kulu (elekter + ülekandetasu) 27,73 eurot. Keskmiseks arvestivahetuse tasuks on arvestatud 149,21 eurot. Ma ei näe 100%lises sundvahetuses ei majanduslikku arvestust ega majanduslikku mõtlemist.

Tsiteerin veel hr Timo Tatari kirja: „Üheskoos leiti, et
majanduslik mõttekus seisnes kolmes olulises punktis:
1) Olemasolev elektriarvestite park oli vananenud ja nõudis lähiaastatel väljavahetamist. Väljavahetamist nõudvate arvestite puhul tavaarvestite kasutamine oleks tekitanud ebamõistliku olukorra, kus paigaldatud kohtloetavaid arvesteid oleks tulnud hakata välja vahetada kaugloetavate vastu uuesti enne 2020. aastat. Sellisel juhul oleks tehtud ebamõistlik investeering kohtloetavatesse arvestitesse, mis oleksid olnud mõne aasta jooksul taas demonteeritud enne nende kasuliku eluea lõppu. Võrguettevõtjate hinnangul oli kaugloetavate
arvestite hind 2009. aastal võrdne kohtloetavate arvestite hinnaga.
2) Kaugloetavate arvestite paigaldamine võimaldab oluliselt täpsemalt ning kiiremini määrata ebabilanssi alajaamapiirkondade kaupa ja seeläbi vähendada võrgukadusid ning võrguettevõtte kulutusi kaoenergia ostuks.
3) Kohtloetavate arvestitega kaasnevate näitude võtmise kulude vähenemine. Edaspidi ei ole vaja teha kulutusi kontrollnäitude kogumiseks, samuti klientide poolt teatatud näitude vastuvõtmiseks ja töötlemiseks.
Lisaks märgime veelkord, et kaugloetavad arvestid ei ole nutiseadmed, kuid võimaldavad tulevikus vajaduse korral kasutada asjaomaseid liideseid mõõtesüsteemidele nutikuse lisamiseks.“ (Tsitaadi lõpp).

Minu arvamine väidetavast mõttekusest:
Punkt 1) on tõenäoliselt häma – iga aasta on vähemalt 1/12 arvestipargist taatlemise nõudest
välja vahetatud. Kui seda pole tehtud, on rikutud räigelt seadust. Nüüd on koondatud arvestite vahetus paari aasta peale ja nende taatlusaja lõppemisel kuhjub ümbervahetamise aeg samuti paarile aastale. Selline tsükliline tööjõu rakendamine ei näi samuti majanduslikult mõttekas olevat. Hr Timo Tatari lisamärkusest sain teada, et edaspidi peavad elektrivõrgu töötajad kaugloetavaid arvesteid veel külastama, lisamaks asjaomaseid liideseid mõõtesüsteemidele nutikuse lisamiseks.
Punkt 2) eespool tõin juba arvestuse, et 20% väiketarbijaid tarbib vaid ca 4% kogu elektrist.
Prognoos elektriarvete esitamisest oleme ajakirjandusest juba lugenud. Ei tohiks olla probleem koostada arvutile algoritm, mis imiteeriks eelnevate kuude tarbimise ja antud alajaama tarbimus kõvera alusel eeldatava tarbimise näidud ja mida kord kuus tegeliku näidu alusel korrigeeritakse. Seega mõne % elektri tarbimine ei tohiks nurjata ebabilanssi määramist alajaamapiirkondade kaupa ja seeläbi vähendada võrgukadusid ning võrguettevõtte kulutusi kaoenergia ostuks.
Punkt 3) on samuti häma. Kohtloetava arvesti säilimise tingimuseks saab sätestada, et klient sisestab ise kord kuus andmed interneti kaudu ja ei mingeid lisakulusid.

Internetis on Elektrilevi esindajad veel hämanud, et nii kaugloetava kui kohtloetava arvesti vahel valimise võimaluse tekitamine tähendaks, et elektri ülekandja peaks ülal pidama ka paralleelseid haldavaid infosüsteeme, mis oleks majanduslikult ebamõistlik ning tõstaks kõigi klientide võrgutasusid. See lapsik väide on neile, kes infosüsteemide programmeerimisest pole midagi kuulnud. Samad vastuväited, mis hr Timo Tatari punktide 2) ja 3) „mõttekuse“ kriitikas.
Veel üks eksitav väide on, et kaugloetava arvesti paigaldamisest keeldumisega tekitatakse olukord, kus terve piirkonna arvestite testimine ja piirkonna üleviimine kauglugemisele on takistatud. Muudes valdkondades uue süsteemi juurutamisel alustatakse testimist just osahulga kasutamisel. Antud valdkonnas peaks olema süsteem nii projekteeritud, et tal oleks võime igal ajal objekte (ehk uusi tarbijaid) juurde liita.

Seega majanduslikku hinnangut asendanud majanduslik mõttekus ei põhjenda kuidagi, miks
peaks 100%liselt kaugloetavatele arvestitele üle minema.

Kolmandaks. Pole arvestatud või on maha vaikitud määruse elluviimisel tekkivad lisakulud.
Elektrilevi lõpuks tunnistab saastelektri olemasolu elektriliinides kaugloetavate arvestite kasutusele võtmisel. Väljavõte 9. märtsi Päevalehe artiklist, kus kirjutati prognoosarvetest ja hr Mait Rahi (Elektrilevist) vastusest: „… Teisel juhul on andmete edastamine takistatud võrgu sidehäirete tõttu, mida tekitavad elektrivõrku ühendatud rikkis või nõuetele mittevastavad seadmed.“ (Tsitaadi lõpp). Üks rikkeallikas on impulsstoiteplokk. Selles jääb toiteploki ja võrgu otste vahele filter. Filter on vajalik selleks, et impulsstoiteploki tekitatud häired ei leviks toiteplokist välja üldisesse 220V välisvõrku. Filter filtreerib välja need sagedused, millel impulsstrafo ise töötab. Filter ei täida oma ülesannet, kui mõni detail vananeb ja üles ütleb. Väga odava seadme korral võib filter ollagi projekteeritud vähese kasuteguriga. Impulsstoiteplokid on arvuteil ja televiisoreil ning kõigil neist väiksema voolutarbimisega seadmeil. Kaugloetav arvesti laseb kõik need sidehäired (mida kohtloetav arvesti enamjaolt takistas) koos 50 Hz-ga läbi ja seda mõlemas suunas – nii tarbija oma rikkis seadmete tekitatu võrku, kui ka kõigi naabrite rikkis seadmete tekitatu trafoalajaama piires võrgust. Igal toiteplokil on erinev sagedus ja summaarselt need häirivad nii kaugloetava arvesti tööd kui ka elektroülitundlikku tarbijat. Elektrilevi ilmselt ei arvestanud, et asi nii hull on. Ericsson Eesti AS on „Filtrite paigalduse üldjuhendi“ valmis saanud alles 02.01.2015 (mis Elektrilevi poolt kinnitatud 03.07.2015).
Informatsioon Ericssoni planeeritavatest filtritest on mulle uus ja ma ei ole jõudnud teha järelepärimisi, mis need filtrid maksavad, palju neid on juba paigaldatud ja kas filtrite kulu on algse projekti projektiväline täiendav kulu?! Ka rikke allika otsimine ei ole inimtööjõu kasutamise tõttu odav, eriti kui rikkis seade ei ole ööpäevaringsel töös. Arvestades seda, et seoses globaliseerumisega tuuakse meile igasugu kontrollimata kraami müügile, mida ükski instants ei kontrolli, saab rikkeallika otsimise tööd palju olema.
Omast kogemusest – ostsin möödunud aastal elektriseadmeile spetsialiseerunud kauplusest seina/lae led-valgusti komplekti, mis sisaldab samuti impulsstoiteplokki. Kui ma olin selle üles monteerinud, siis selgus, et valgusti sisselülimisel raadio kuulamine selle ruumi lähikonnas on ragina tõttu võimatu. Seega mingi instants peab hakkama vabariiki sissetoodavat impulsstoiteplokkidega kaupa kontrollima või Elektrilevi peab lõpuks kõigile tarbijatele filtrid paigaldama (kolme faasiga tarbijaile kolm filtrit!).

Kui riik oma kodanikest ei hooli ning vorbib monopolikeskseid seadusi ja määrusi, mille
vastu ka kohtus kaitset ei leia, siis ei ole midagi imestada, et osa neist jalgadega hääletavad ja
Eestist lahkuvad.

Vabariigi Valitsuse määruse muutmise sõnastus jäägu juristide vormida, aga mõte oleks:
Võrguettevõtja peab garanteerima, et mõõtesüsteem võimaldaks mõõta tarbimist alates 1. jaanuarist 2017.a kauglugemisseadmega, aga teatud tarbimisest väiksema tarbimise korral paigaldataks kauglugemisseade kliendi nõusolekul. Selle arvu (aastatarbimise, mis ümardataks 100 kWh täpsuseni) annaks Põhivõrgu andmeladu, võttes arvesse, et 20% väiketarbijaid tarbiks sellest vähem.

 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastus:

Täname Teid meile saadetud kirja ning esitatud ettepaneku eest.

Oma 06.05.2016 kirjas olete teinud ettepaneku Võrgueeskirja § 39 (1) 1) ja 2) muutmiseks. Esitatud ettepanek oli sõnastatud järgmiselt:

Vabariigi Valitsuse määruse muutmise sõnastus jäägu juristide vormida, aga mõte oleks: Võrguettevõtja peab garanteerima, et mõõtesüsteem võimaldaks mõõta tarbimist alates 1. jaanuarist 2017. a kauglugemisseadmega, aga teatud tarbimisest väiksema tarbimise korral paigaldataks kauglugemisseade kliendi nõusolekul. Selle arvu (aastatarbimise, mis ümardataks 100 kWh täpsuseni) annaks Põhivõrgu andmeladu, võttes arvesse, et 20% väiketarbijaid tarbiks sellest vähem.

Väljavõte käesoleva vastuskirja koostamise ajal kehtinud Võrgueeskirja (redaktsioon 19.02.2016) sõnastusest on esitatud alljärgnevalt:

§ 39. Alla 1000 V pingel elektri tarbimise korral mõõteseadme suhtes kohaldatavad nõuded

(1) Võrguettevõtja mõõdab alla 1000 V pingel tarbijale elektrit järgmiselt:

1) kui tarbija liitumispunkti kaitse on kuni 63 A, peab mõõtesüsteem võimaldama mõõta aktiivenergiat kilovatt-tundides. Alates 1. jaanuarist 2017. a peab mõõtesüsteem võimaldama aktiivenergiat mõõta kauglugemisseadmega;

(2) Mõõtesüsteem peab alates 1. jaanuarist 2017. a võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega.

§39 hakkas eelkirjeldatud sõnastuses kehtima 19.07.2010 ja uute arvestite kasutamisele üleminekuks oli >6 aastat. Seetõttu on kohustusega tagada alates 01.01.2017 <1000 V elektritarbimise mõõtmine kauglugemisseadmetega kõik Eestis tegutsevad jaotusvõrgud oma pikaajalistes investeerimisplaanides arvestanud. See omakorda tähendab, et valdav osa ülemineku jaoks vajalikest kulutustest on tehtud (hanked, lepingupartnerite leidmine, arvestite ost jms).

Elektritarbimise kauglugemine vabastab kliendi näiduteatamise kohustusest. Sealjuures suureneb elektrivõrgu töökindlus, kuivõrd kaugloetavad arvestid võimaldavad jaotusvõrguettevõtjal saada täpsemat ja kiiremat rikkeinfot, mis panustab rikete likvideerimise ajakulu vähenemisse. Rikke täpse asukoha tuvastamiseks kuluva aja vähenemine panustab samuti rikete likvideerimise ajakulu vähenemisse. Eritüübiliste arvestite kasutamise jätkamine tekitab seevastu täiendavaid lisakulutusi nii hoolduse kui ka süsteemi tööshoidmise kulude osas (erinevad varuosad, hooldusmeeskonnad jms).

Võrguettevõtjate hinnangul oli kaugloetavate arvestite hind 2009. aastal võrdne kohtloetavate arvestite hinnaga (vt varasem vastus 31.05.16 nr 1.15-5/16-00274/051).

Olete oma kirjas viidanud jõustunud kohtuotsusele, milles tuuakse välja, et Võrgueeskirja §39 lg 2 ei riiva hageja õigust tervise kaitsele, omandi või kodu puutumatusele. Lisaks tuuakse kohtuotsuses välja, et paigaldatavad arvestid on kooskõlas EL-s kehtivatele tehnilistele nõuetele.

Eelnevast tulenevalt järeldame, et puudub selge sotsiaalmajanduslik põhjendus kehtiva Võrgueeskirja muutmiseks Teie poolt pakutud sõnastuses. Seetõttu ei ole MKM-l alust muudatusettepanekut arvesse võtta ning määruse muutmist algatada.

Täname Teid veelkord kirja ning ettepaneku eest. Oleme alati hea meelega nõus turuosaliste poolt tekkinud küsimustele ning ettepanekutele vastama.

Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Timo Tatar
osakonna juhataja