Elektroülitundlikkusest saates “Radar” (13.01.2015)

0
274

Kas tulevik ongi selline, et inimesed hakkavad magama fooliumtelgis?

Vaata saatelõiku siit: Radar elektroülitundlikkusest

André elab Tallinna äärelinnas ja teda vaevab üks ebatavaline probleem. Praegu võidakse küll tema üle naerda, kuid ta arvab, et ühel hetkel võib sama mure tabada ka neidsamu naerjaid. André kannatab elektroülitundlikkuse ehk elektroallergia all. See tähendab seda, et ta ei saa viibida tugevates elektromagnetväljades, mida põhjustavad wifi-võrgud, millega puutume kokku kaubanduskeskustes, kortermajades, mobiilimastide ja -antennide läheduses. Sõltub sellest, kaua selles väljas olla. Võib-olla pool tunnikest peab ta vastu, kuid tund-kaks hakkab juba tervisele. Seepärast peab ta sellisest kiirgusest hoiduma, muidu muutub olemine piinarikkaks – ta tunneb, kuidas see hakkab närvisüsteemile, tekib nahakihelus, kurgukipitus, kõhuvalu, hingamisraskused, silmade kipitus.

Tänases elektromagnetkiirgusega küllastunud keskkonnas aga ei ole sugugi lihtne end kiirgusest eemal hoida. André sõnul on see paras maapealne põrgu, sest on raske leida kohta, kus saaks rahulikult olla.

Veel mõni aeg tagasi kasutas ta ohtralt wifit, mobiiltelefoni ja pihuarvutit, millel oli andmeside 24/7 sisse lülitatud, samuti pidas ta pikki mobiilikõnesid. Ja küllap sai siis seda kõike liiga palju. Ühel hetkel hakkas tal sülearvuti taga kuidagi kehv: silmad hakkasid kipitama, nahk kihelema, tekkisid põletav tunne nahal, hingamisraskused, gripilaadne tunne – nagu oleks põletik või palavik. Ja need sümptomid aina süvenesid, kuni ta ei saanud enam üldse wifivõrgus olla. Mobiiliantennide lähedal elades läks olukord veelgi hullemaks, seal suutis ta olla tund-kaks, siis hakkas tal väga halb, tekkisid kõhuvalud, peavalud – tema sõnul täielik laastamistöö organismis. See aga sundis teda põhjalikumalt otsima põhjuseid, milles asi võib olla, ning ta sai teada elektroülitundlikkusest. Rahulikuma ööune tagamiseks magab ta viiekordse fooliumikihiga kaetud telgis, kuid paraku ei elimineeri see kiirgust täielikult. Linnas olles ei tunne ta end ühelgi päeval päriselt hästi. Mobiilikasutust piirab ta nüüd nii palju kui võimalik ja kiirgavatest wifivõrkudest hoiab ta end eemal – organism lihtsalt teisiti ei lubagi. Selleks et end hästi ja inimesena tunda, peab ta linnast välja sõitma, ainult seal saab tema organism taastuda.

Paraku pole elektrotundlikel kiirguse eest pääsu ka linnast väljas. Raivo ja Liis elavad sõna otses mõttes looduse rüpes, kuid elektromagnetkiirgus jõudis ka nendeni, kui neile paigaldati kaugloetav elektriarvesti. Juba arvesti paigaldamise päeva õhtul tekkisid mõlemal unehäired. Algul ei osanud nad põhjust näha ning halb ja lünklik uni jätkus ka järgmistel öödel. Raivo polnud varem hästi maganud ka näiteks hotellides, kus oli wifi, kuid kodus polnud ta midagi sellist kunagi varem kogenud. Nüüd infot otsides avastas ta, et on elektroülitundlik. Ta kirjeldab tekkinud sümptome, et kõigepealt hakkavad valutama pea ja silmad – keegi nagu pigistaks silmamune. Pikapeale võib kõrv vilistama hakata. Siis läheb süda pahaks. Terve keha oleks nagu solaariumis, nagu oleks päikese käes – see ei ole põletav tunne, aga väga vastik. Torgib. Ja sa oled väsinud ja tujutu.

Asja uurides sai Raivo teada, et asi ei pruugi üldse (või mitte üksnes) olla selles, et uus arvesti mobiilselt andmeid edastab – arvesti muudab elektrivoolu sagedust elektrijuhtmetes ehk tekitab rämpselektrit (dirty electricity). Elektrijuhtmed ei ole mõeldud suure sagedusliku voolu jaoks, mis tekitab anomaalse elektromagnetvälja ja see hakkab inimese füsioloogiat mõjutama. Elektrijuhtmeid aga on terve maja täis – ja iga juhe on antenn.

radar2-stez

Selleks et elektrijuhtmete halba mõju vähendada, paigaldas ta koju spetsiaalsed filtrid, mis elektrit n-ö puhastavad, kuid kogu pinget see õhust ära ei võta. Ta saab küll päeval majas viibida – olgugi et on natukene halb, kuid sellega lepib. Ent öösel peab elekter olema välja lülitatud.

Arvestid paigaldanud Elektrilevi kinnitusel on aga uued arvestid kontrollitud ja testitud ning eralduv kiirgus jääb suure varuga normidele piiridesse. Seega mingit halba mõju neist tuleneda ei saa. “Öelda, et seal on mingi eriline kiirgus võrreldes muudest elektriseadmetest tulevate emissioonidega…. ei päde lihtsalt see väide,” ütles Elektrilevi kauglugemise programmijuht Mait Rahi.

Olles aga omal käel läbi töötanud üksjagu materjali, väidavad Raivo ja Liis, et ka väikesed kiirgused on kahjulikud, põhjustades halba enesetunnet ja pikaajalise mõju korral isegi vähki. Kuna aga kiirgusnormid on kõrged, jääbki kiirgus alati normi piiresse.

Liis on kogenud, et paljudel tekib selleteemalise info peale kaitsereaktsioon – ei taha teada, ei usu, see ei ole võimalik – kuidas saab olla, et meil on selline riik, kus lubatakse selliseid seadmeid ja sellist tehnikat, mis on kahjulik? See lihtsalt ei mahu inimestele pähe.

Uue arvestiga seoses on Liis suhelnud ka Terviseametiga ning saanud sealtki vastuseks, et kõik on normide piires.

Terviseameti peaspetsialisti Margus Mihkelsoo sõnul ei saa liiga tõsiselt võtta neid, kes end elektroallergikuteks nimetavad: “On tehtud pimekatsed, kus lülitatakse teises toas generaator sisse ja välja, aga need inimesed, kes nimetavad end elektritundlikuteks, ei olnud suutelised ütlema, et nüüd lülitati generaator sisse, nüüd lülitati välja – need ajad kuidagi… nad ei suuda kuidagi… nad ei taju seda.” Tema sõnul võivad halva enesetunde põhjused olla ükskõik kus mujal.

Kiirgusmõjude alla kannatajad selle väitega muidugi ei nõustu. André selgitab, et sõltumatute teadlaste kinnitusel on maailma elanikkonnast juba ligi 3% elektroülitundlikud – see on ligi 200 miljonit inimest – sama palju kui elab Brasiilias! Seetõttu ei arva ta, et tegemist oleks psühhosomaatilise probleemiga, kiirgusfooni kasv on ilmne ja sõltub sellest, kui tugev on inimese immuunsüsteem, kaua ta sellega hakkama saab.

Raivo lisab, et olenemata sellest, kas inimene tunneb kiirguse mõjul midagi või mitte, on kiirguse toime organismile siiski sarnane. Lihtsalt ühe kaitserefleks on tugevam, tema keha ütleb, et mine ära siit, teise keha lubab veel paigal istuda – selle hetkeni, kui ka see muutub kiirguse suhtes allergiliseks ja jõuab samasugusse seisu.

Olgugi et telesaate ajakirjanik otseselt kiirgust ei tunne, huvitab teda siiski, et kas tõesti on mõju olemas?

Üks Eesti uurimisrühm üritab parajasti sellele küsimusele vastust leida. Rühma liige, vanemteadur Reet Priiman usub, et end elektroülitundlikeks nimetavad isikud võivad tõesti selle all kannatada. Tema sõnul on see väga tõenäoline ja sellepärast ei ole ilus nende üle irvitada või naerda. Seni pole aga nõrku magnetvälju kuigi palju mõõdetud ja uuritud. Praegu käimasolevate uuringute käigus soovitaksegi välja selgitada, kas ja kuidas kunstlikult tekitatud nõrk magnetväli inimesi mõjutab.

Katse käigus palutakse katsealusel istuda Maa magnetväljast kolm korda tugevamat kiirgust tekitava kiirgusallika ees ning katse ajal jälgitakse tema autonoomse närvisüsteemi tööd. Juhul kui katsealuse autonoomse närvisüsteemi eri osad töötavad tasakaalus, mõjub selline suurem kiirgusväli üldiselt organismile positiivselt ja südametegevust stimuleerivana.

Esialgse teadmise põhjal võib öelda, et umbes kolmandikule katsealustest mõjub selline magnetväli aga stressitekitavalt. Paljudel on üks või teine autonoomse närvisüsteemi osa tugevam või nõrgem ning sellised inimesed ongi need magnettundlikud, seepärast peab Reeda sõnul tundlike inimeste muresse suhtuma tõsiselt.