Elektroülitundlikkusest saates “Pealtnägija”

18. mai Pealtnägijas kajastati elektroülitundlikkusega seonduvat. Vaata videot siit: http://novaator.err.ee/v/tervis/0b339a50-611b-41fa-a95a-fd1764b780bf/elektriallergia-muudab-tajumatu-reaalsuseks

Kiirgusinfo.ee kommentaar:

Oleme täiesti kursis WHO ja Euroopa Komisjoni praeguse seisukohaga, et elektromagnetkiirgused ei kujuta endast inimese tervisele mingit ohtu. Selline info mõjub kummalisena, arvestades, et 2011. aastal nimetas WHO alla kuuluv Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur raadiosageduslikud elektromagnetväljad võimalikuks kantserogeeniks (grupp 2B). Ning 2013. aastal kinnitas IARC seda seisukohta oma monograafias, tuues siin välja ka tõestatud seosed mobiili kasutamise ja ajuvähi vahel.
Mida aga tähendab “võimalik kantserogeen”? IARCi klassifikatsioonisüsteemis on olemas ka grupp 3, mis tähendab, et aine või teguri kantserogeensuse kohta pole piisavalt tõendeid, ja grupp 4, mis tähendab, et aine või tegur ei ole kantserogeen. EMVd ei paigutatud kumbagi neist klassidest, vaid nimetati võimalikuks kantserogeeniks, mis tähendab, et aine/teguri klassifitseerimiseks kantserogeenina on olemas piiratud tõendusmaterjal. Oluline on teada, et samasse klassi on nimetatud ka plii, pestitsiid DDT, mootori heitgaasid, dioksiin, kloroform, stüreen, etüülbenseen… kas tõesti on siis ka need ained sama ohutud nagu WHO ja Terviseamet meile elektromagnetväljade osas kinnitavad?

Kui üritada selles paradoksis selgust saada, siis pole vaja vastuseid kaugelt otsida.

2015. aasta algul avaldatud Euroopa Komisjoni seisukoht on kahetsusväärne ja seda on selgelt väljendanud ka paljud teadlased ja huvigrupid. Esiteks on välja toodud komisjoni (SCENIHR) koosseis, kellest ainult kaks on elektromagnetväljade (EMV) teemal eksperdid, kumbki nendest aga ei ole seda tervise valdkonnas ning mõlemad on varasemalt teada oma tööstuse huvide poole kallutatuse (üks neist ka endine telekommunikatsioonitööstuse töötaja) ning veendumuse poolest, et EMVd ei kujuta endast tervisele ohtu. Ülejäänud liikmetest suurem osa on samuti seotud telekommunikatsioonitööstusega. Sellisel puhul me ei saa kuidagi rääkida objektiivsest ja sõltumatust komisjonist. Teiseks on ilmselgelt ignoreeritud aina kuhjuvaid teaduslikke tõendusmaterjale ja uuringutulemusi EMVde negatiivse tervisemõju kohta.
Siin saab tutvuda 20 ühingu poolt 12st Euroopa riigist esitatud kaebusega SCENIHRi aruande kohta:
http://www.iemfa.org/wp-content/pdf/Complaint-to-the-European-Commission-SCENIHR-2015-07-31.pdf

SCENIHR pole paraku ainus selline näide. Ka WHO, kes samuti kinnitab EMVde tervisemõju puudumist (olgugi et WHO alla kuuluv IARC on raadiosageduslikud EMVd tunnistanud võimalikuks kantserogeeniks), on korrputiivne asutus, kelle sidemed telekommunikatsioonitööstusega on selgelt välja toodud. Seetõttu on ilmne, miks nad ei seisa esmajärjekorras mitte tavainimeste, vaid tööstuse huvide eest ning annavad seega võimaluse Elektrilevil jt sarnastel ettevõtetel oma seisukoha taha pugedes jätkata inimeste tervisemurede ignoreerimist. Ometi on meil kümneid tuhandeid teaduslikke eelretsenseeritud artikleid, mis on WHO ja SCENIHRi seisukoha ümber lükanud ja tõestavad, et EMVdel on negatiivne mõju inimese tervisele kehtestatud normidest oluliselt madalamate kiirgustasemete juures ning et praegused standardid on kehtestatud täiesti valedel alustel ja neid ei saa inimese tervisemõju puudumise kinnitamisel arvesse võtta. Sellises olukorras mõjuvad sellised poliitiliselt tasandilt avaldatud seisukohad mõju puudumise kohta naeruväärse ja pahaendelisena.

Inimesed, ettevõtted ja institutsioonid, kes on huvitatud objektiivsest tõest ning tavainimeste huvide ja tervise kaitsmisest, ei tohiks end lasta eksitada telekommunikatsioonitööstuse poolt kinnimakstud teadlaste töödest, mis annavad tööstusele võimaluse veelgi rohkem raha teenida – seda ka inimeste tervise arvelt.

Siiski on ka poliitilisi algatusi ja üleskutseid üle maailma vähendada EMVde ekspositsioone, kuni meil ei ole täit kinnitust, et need on ohutud. Mh on sellise üleskutse avaldanud ka
Euroopa Parlament.

Mihkelsoo väited pimekatse kohta, kus elektroülitundlikud ei suutnud määrata, kas wifi on sisse lülitatud või ei, tõestamaks, et elektroülitundlikkust ei eksisteeri, on naeruväärsed ja näitavad täielikku asjatundmatust EMVde toimemehhanismide osas. Elektroülitundlikkus on dokumenteeritud juba 1970ndatel aastatel (siis nimetati seda mikrolainehaiguseks) koos kõikvõimalike kaasnevate sümptomite ning tõsisemate haigustega.

On kindlaks tehtud, et EMK mõjul avanevad laengust sõltuvad kaltsiumikanalid, mille tagajärjel lekib kaltsium rakku sisse. See ülemäärane kaltsium käivitab bioloogiliste reaktsioonide kaskaadi, mille tagajärjel tekib kehas oksüdatiivne stress – mis avaldub esmalt just nende sümptomitena, mida tuntakse EÜTna.
Olgugi et oksüdatiivne stress tekib juba 5 sekundi jooksul ülemäärases EMVs viibides, siis enamik inimesi seda koheselt ei tunne – kasvõi seetõttu, et meie organism on mõningase oksüdatiivse stressiga harjunud (oksüdatiivne stress tekib ju ka muude keemiliste, psühholoogiliste ja keskkonnategurite mõjul) ning seetõttu ei ole EMVde mõjud tihtipeale koheselt eristatavad. Enesetunde halvenemine ja sümptomite ägenemine võib aega võtta tunde, sõltuvalt inimesest ja kiirgusfooni kontrastist. Meditsiinilised uuringud näitavad aga, et elektroülitundlikel on laengust sõltuvad kaltsiumikanalid kiirgusele tundlikumad, seetõttu avalduvad neil sümptomid üldiselt kiiremini kui vähem tundlikel.
Kuid on täielikult tõestatud, et EMVd mõjuvad kõikidele inimestele ja ka muudele elusorganismidele. Kui lühiajaliste mõjude all on dokumenteeritud peavalu, uimasus, ärevus, keskendumishäired, survetunne peas ja silmades, helin kõrvus jpm, siis pikaajalised mõjud on juba palju tõsisemad: südamerütmihäired kuni südame seiskumiseni, DNA kahjustused, vähk, viljatus, autism, psühhoneuroloogilised haigused, sh dementsus ja Alzheimer.

Õpetajad räägivad, et koolides on lapsed alates 5. klassist täielikult zombistunud, nende emotsionaalne käitumismuster on ebastabiilne ja väljendab tähelepanu häirumist, mälu halvenemist jm haigussümptomeid, mis viitavad ilmselgelt EMK üledoosile. Kuna kiirgusekspositsioon suureneb aina lisanduvate tehnikavidinate tõttu igapäevaselt, siis vajab riik pädevaid mehhamisme ja inimesi, kelle kvalifikatsioon vastab reaalsele olukorrale ning võimaldab hinnata ohtu ja ennetada võimalikke globaalseid kahjustusi elanikkonna hulgas. Tänase seisuga on sellealane teave ja ametkondlik kompetents nullilähedane. Ametkondadele saadetud pöördumised ja küsimused põrkuvad vastu teadmatuse ja ignorantsuse müüri, samas kui kõikide kirjeldatud EKVde tekitatavate kahjude silmatorkavalt suur esinemine rahvastiku hulgas on selgelt näha.

 

Kommentaarid puuduvad

JÄTA VASTUS